Vahepeal on palju juhtunud ja jätan tähtsusetud asjad kõrvale ja räägin parem sellest, mida viimasel pühapäeval tegin. Hommikul viis Maya isa mind autoga Mata Hari kaubanduskeskuse juurde, kuhu kogunesid peaaegu kõik praktikandid, kuna planeerisime sõita Bungus Bay’s asuvasse Carlos’ Beach’i. Kui kõik valmis olid hakkasime otsima transporti, ehk siis tumesinist angkot’i, mis meid kohale toimetaks. Päras parajat seiklust kuuma päikese käes leidsime koha, kust bussikesed väljuvad. Alguses tahtsime eraldi bussiga minna, kuna me olime kümnekesi, kuid loomulikult see nii ei läinud ja meid topiti kõik ühte juba pooltäis angot’i. Ehk siis lõppkokkuvõttes oli meid ühes väikeses bussikeses 21 täiskasvanut ja 2 last :) Vot see oli vaatepilt!
Terve tee jutustasin minu kõrval istuva ´kohaliku mehega. Ta küsis palju küsimusi Eesti ja meie elu kohta. Minu praktika ja palju muu kohta. Ta oli tore! Kohalikud on enamus hästi sõbralikud. Reeglina on meesterahvad sõbralikumad kui naised. Naised kipuvad kurjade või muu sarnaste pilkudega vaatama. Ja mehed ei ole mitte sellepärast sõbralikud, et nad midagi tahaksid, vaid lihtsalt. Sellised kohalikud inimesed ongi.
Pärast pooletunnist sõitu jõudsimegi oma sihtpunkti – paradiisi! Ja ma ei liialda siin sõnadega.
Meid võeti sõbralikult vastu. Ala’le olid juba isegi tuttavad sinna tekkinud kohalike seas. Kes meile kohe rannabaaris (bungalow) toolid ja lauad valmis panid. Kui Padangile lähemates randades võib ainult riietega ujumas käia (Padangi linnas asuvas rannas on üldse keelatud ujumine!), siis siin ei hooli riietest keegi. Kõik on tšill ja keegi ei hooli sellistest asjadest ja keegi ei tule sulle midagi halvasti ütlema.
Alguses siis võtsime katuseall väikesed joogid ja söögid ning mängisime UNO kaarte. Peale mida me tüdrukutega ujuma ja päevitama läksime. Mina siis mõtlesin, et nüüd tõttan kuuma päikese alt karastavasse ookeanivette, kuid minu „pettumuseks“ oleks ma nagu vanni läinud. Vesi oli niiiiii soe! Tõeline supp. Seega eriti palju maha ei jahutanud see. Sel ajal kui tüdrukud lebotasid hakkasid poisid kohalike aerupaati kaaperdama. Ma üritasin neile küll karjuda, et ankur on põhjas, et nad ei liigu kuskile, kuid asjatult :) Linnapoisid, mis teha.. aga vähemalt oli neil lõbus.
Taamal aga hakkasid kohaliked võrke välja tirima, kuna nemad said juba varem ilmast aru, et midagi on tulekul. Alguses läks Akira üksinda neile appi võrke välja tirima, kuid hiljem ühinesid ka teised poisid nendega. Päris huvitav vaatepilt oli ja ma arvan, et mida rohkem neid sinna läks seda keerulisemaks see välja tõmbamine läks. Väike ülerahvastatus oli lõppkokkuvõttes. Järjest pilvisemaks läks, tuul tõusis ja vihma hakkas tibutama. Päikest njetu tõmbasime kompsud kokku ja kolisime taas katuse alla.
Mõne hetkega oli tuul aga juba nii tugev, et ei saanud enam silmigi lahti hoida. Liivakeeriste tõttu olid kõik kohad liiva täis. Baari omad siis tõmbasid bambusekardinad ette ja taas leidsime me ennast söömas ja kaarte mängimas. Väga mõnus tšill oli. Bob Marley mängis kõlarites. Hea seltskond ja kohalik toit (mida mina ja Zofia vist 1h sõime kuna see oli nii tšilline). Midagi rohkemat ei osanudki nagu küsida. Kui alguses olime ainult meie, praktikandid, seal, siis nüüdseks oli seal ka mingi prantsusekamp, kes oma Bacardi pudeliga mitte vähe ei ahvatlenud mind. Nad mängisid erinevaid joomismänge, mida kohalik poiss neile õpetas. Kõigil oli lõbus. Elu linnast väljas on ikka palju tšillim. Ei jõua ära oodata millal tagasi saan sinna minna.
Kella viieks tuli meile nagu tellitult angkot jälle järgi ja jätsime paradiisiga hüvasti. Sõit tagasi tundus palju pikem, eks muidugi ka sellepärast, et kõik olid väsinud ja ei viitsinud midagi teha. Õhtuks olin kodus, sõin ja tuttu taas, järgmine päev ju mu esimene tööpäev!
No comments:
Post a Comment