Teisipäevast siis meil algas ametlikult puhkus. Jah, mul on ka puhkus selle 6-nädalase praktika sees. Mõista mõista miks... Nädala alguses tšillisime niisama ringi praktikantidega ja esmaspäeval käisin Maya ja Tia'ga (naabritüdruk) šoppamas. Riided siin on nii odavad! Ostsin omale varrukad, 2 pluusi, 2 kleiti ja kaks rätikut ning kõik see kokku läks maksma alla 800 krooni.
Peale šoppamise on ka Vonny ja Revvy mind lõbustanud. Käisime õhtuti väljas ja aitasin Revvyl ka šopata :D Kõik moslemid ostavad Idul Fitri ajaks omale uued riided jms. Kuna mina suutsin oma krediitkaartide koodid sassi ajada, siis olin ma mingi hetk rahatu ja väga mures. Kõik praktikandid lasid Padangist jalga, kes Bali'le, kes džunglisse, kes ei tea kuhu. Ja pankrotistunud Kadri jäi siis Padangi oma rahamuresid lahendama. Õnneks oli mul abiks Revvy, kelle abiga sain oma asjad korda ja mul oli jälle raha!!! Jeeee...
Juba päris mitu päeva olime me Revvy'ga arutanud, et mis saab Idul Fitri ajal. Mina teadsin, et Maya tähistab seda oma perega Batusangkar'is (linnake, kust nende perekond pärit on), sealsamas, kus Revvy perekond elab, kuid Maya mind ametlikult kutsunud veel ei olnud. Loomulikult tahtsin ma nendega ühineda, selline võimalus ei teki ju iga päev. Käes oli juba neljapäev ja Revvy pidi reedel koju tagasi sõitma. Leppisime kokku, et ma siis küsin Maya'lt luba Revvy'ga ühineda ja Batusangkar'i Idul Fitri ajaks sõita. Väike närvitsemine... kohalikud kombed, luba või mitte jms... Rääkisin siis Maya'le kutsest ning ta loomulikult vastas rõõmsalt, et võin minna ja et kui mulle seal ei meeldi, siis võin iga kell sealt ära tulla.
Reedel tuligi Revvy siis mulle järgi ja sõitsime Batusangkar'i. Teekond oli PIKK!! Ainult 110 km, aga kitsas käänuline tee mägedesse ja seda kõike 50 km/h. Kohale jõudsime 4 tunniga. Teepeal oli meil vaja kolm peatust ka teha. Kaks neist palvetamiseks ja üks snäki ostmiseks, kuna me ei jõudnud paastumise lõpuks koju. Muideks, eile oli siis viimane paastumise päev ja Ramadan on tänaseks ametlikult LÄBI! Jiiihhhaaa... saab süüa ja juua ja suitsetada ja vanduda ja ma ei tea mida kõike veel ükskõik millal teha :D (NB! Ma ei rääkinud siin iseendast).
Kui me lõpuks Revvy koju jõudsime vaatasid mulle mõned tuttavad näod vastu. Need on ju need samad sugulased, keda ma Maya juures mõni päev tagasi kohanud olin. Hmm... ma vist ei jätnud tookord eriti head muljet endast – paanika! Mind võeti aga väga hästi vastu. Sõime õhtusööki – Revvy lasi mulle mu lemmikut mie goreng'i valmistada.
Revvy on peres esimene laps, tal on veel kaks venda ning kolm õde. Peale nende elavad siin veel mõned inimesed. Maja on neil päris suur. Perekond on üldiselt päris rikas vist nagu ma aru saan. Pärivad selle kõik aga loomulikult mitte pojad vaid tütred. Nagu Minangkabau traditsioonidele kohane, kõik liigub nö emaliini pidi.
Laupäevane päev möödus perekonnal koristades ja minul niisama aias tšillides ja puhates. Õhtul läksime Revvy isapoolseid vanavanemaid külastama. Alguses ma eriti ei viitsinud, kuna oli juba hilja, aga hiljem olin ma õnnelik, et ikkagi minna otsustasin. Vanaema ja vanaisa on tal üle 80 aasta vanused, kuid reipad! Mina olin muidugi väga pop atraktsioon ning ta vanaema kordas mitu korda kui ranchak (minang for beautiful) ma ikka olen. Oeh.. ma igatsen oma vanaema..
Pühapäeva hommik algas minul väga vaikselt... sain rahulikult magada. Kõik oli vaikne, kuna kõik inimesed olid spordiväljakul palvetamas. Idul Fitri palve siis. Kestis see kella 8st kuni 9ni ja sellega saigi siis kõik otsa. Päeval tuli järsku Revvy minu juurde ja teatas, et nonii... nüüd on Padangi minek, mis tuli paraja ootamatusena kuna ma planeerisin veel mõned päevad seal veeta. Muidugi mul oli veel selleks võimalus, kuid eelistasin siiski temaga koos tagasi sõita.
Meiega ühines sõber Al ja asusime teele. Väikesed vahepeatused pildistamiseks ning palvetamisteks, snäkkide ja muu tavaari ostmiseks :)
No comments:
Post a Comment