PUHKUS ON LÄBI

Teisipäevast pidi siis puhkus meil läbi saama ja tööle tagasi, õnneks või kahjuks see nii aga ei läinud :) Saime mingi hetk sõnumi, et meid oodatakse tööle alates neljapäevast ja siis juba kell 7:30. Hästi palutud :)

Kuna puhkus aga läbi veel polnud, siis lendasime Mariannega (praktikant Hollandist) kuhu kuhu?? Loomulikult randa!! :) Seekord pidin siis mina see tark olema, kes teadis, millal kiri karjuda... ehh.. ja õnnestus täitsa hästi, ei kimanud mööda. Jalutasime Carlos’e punkrite poole ja juba kaugelt lehvitas mulle Macheil (Carlose õepoeg). Mida lähemale jõudsime seda rohkem saime aru kuivõrd palju rahvast seekord rannas oli. Õige jah... Lebaran on Idul Fitri’le järgnev nädal aega pidu/puhkust, kus kõik inimesed puhkavad oma kodukandis ja naudivad aega peale paastumiskuud. Ehk siis rand oli kohutavalt ülerahvastatud ja baaripoistel ei olnud seekord palju aega meiega jutustada. Kogu aeg oli vaja kuskile joosta, kellelegi midagi tuua.

Enne aga kui me päikese kätte lebosse viskasime mainis Macheil meile, et seekord oleks soovitatav T-särgiga ujuma minna jne. Ma vaatasin talle jahmunud näoga otsa ja küsisin: „misssssmõttttes?!?“ Ta siis ütles, et noh... kuna siin nii palju rahvast ja et nii on parem lihtsalt. Ma ei saanud ikka veel aru, et miks ta mul seda teha palub, selgitasin, et tulin spetsiaalselt siia randa sellepärast, et siin kehtivad teised reeglid ja kedagi ei huvita, mis mul seljas on või ei ole :) Macheil siis ütles, et ta võib enda T-särki laenata kui mul enda oma kaasas pole vms. Kuid ma keeldusin ja ikka veel ei jätnud oma jonni kuni üks teine baaripoiss siis tuli selgitama, et asi pole mitte selles, et me ei võiks bikiinides olla, asi selles, et absoluutselt kõik vaataksid meid siis lihtsalt. Ma siis naersin selle peale ja ütlesin, et mul on jumala suva. „You go girl!“ oli nende vastus siis ja mõningast naljatamist me tatsasime randa päevitama.

Ausalt öeldes ei ole vahet, mida sa kannad või ei kanna Lääne-Sumatral, inimesed vaatavad ja vahivad sind nii või naa. VALGE nahk + BLONDID juuksed = kõikide tähelepanu ja ihaldus. Suurest rahvamassist veidi eemal heitsime siis pikali ja lasime päikesel end praadida. Vahepeal pidime baaripoiste abi paluma kuna mingid poisikesed ei suutnud oma vaimustust tagasi hoida ja läksid meie tähelepanu püüdmisega liiale ning tülitasid meid liiga palju juba.

Põnev oli jälgida kuidas möödakäivad inimesed, peamiselt noored hakkasid varsti kahtlaselt palju korduma. Ma siis hakkasin tähelepanelikumalt neid jälgima ja selgus, et nad pildistasid meid oma telefonikaameratega salaja. Milline vaimustus! No mida veel. Küll nad ukerdasid veepudelite või käekoti vahelt pilti välja pigistada, kuid kui nad nägid, et me vaatame, siis ei julgenud keegi midagi teha. Mõned käisid küsimas ka, et kas võivad meiega pilti teha, kuid me keeldusime. Laske rahus puhata jumal küll!

Päeva lõpuks olime parajalt vässud ja enne minekut nõudsid poisid, et ma kindlasti tagasi tuleksin homme. Ma lubasin, et tulen veel korra, kuid ei tea millal. Järgmisel päeval loomulikult laekus mulle sõnum Macheililt kui palju ta mind igatseb ja et rand ootab mind! :) Oeh... jah

Kolmapäevase päeva pühendasin taas järjepeale saamisele aka olin päev otsa internetis. Õhtul saabus Jakartast mu kasuõde Gita, perekonna vanim tütar. Ja me tutvusime põgusalt. Esmamulje temast oli väga hea. Ta on väga iseseisev ja indoneesia mõistes liberaalne naine. Muhe ja sõbralik.

Neljapäeval siis uuesti tööle. Oeh kohe üldse ei suutnud ennast kohale vedada, kuid sinna jõudsin, loomulikult mitte 7:30ks nii nagu teatati, et nüüdsest peame kohale ilmuma. Küsisin siis neilt, kes juba kontoris, et kuidas oli, et kes ilmus „õigeks“ ajaks. Ainult Hiroshi, teised kõik nii nagu ikka...

Kell 10 algas meil koosolek, kus siis Putra ja Mr. Ade üritasid meilt uurida kui kaugel keegi oma tööülesannetega on ja ka selgitada, millised on edaspidised soovituslikud töölkäimise ajad. Nüüdsest siis oleks soovitatav kontorisse ilmuda kell 7:30 ja tööpäev lõpeb kell 15:30, kuid on okei kui me tahame ka AIESECi poolt ettenähtud töögraafikut järgida, milleks oli siis 10:00 – 14:00 ja esmaspäevast reedeni ainult. Ma arvan, et me kõik jätkame samas vaimus ehk siis nii umbed 9:00-15:00, millest mõned tunnid veedetakse Fellases.

Pärast koosolekut ei suutnud keegi korralikult tööle keskenduda. Harjumatu oli pärast peaaegu kahenädalast puhkust midagi konstruktiivset teha. Seega leidsingi mina ennast kogu aeg mahla peale mõtlemast või lihtsalt muusikat kuulamas ja nalja tegemas. Hiroshi käitumine meist oli kõige koomilisem. Tüüp istus oma läpaka taga, tal oli MS Word lahti ja ta lihtsalt hoidis enteri nuppu all. Ja nii lehekülgede viisi :) Põnev, põnev, põnev! Ega siis midagi.. kell kukkus 12 ja me lendasime kõik Fellasesse tšillima aka lõunatama.

IDUL FITRI

Teisipäevast siis meil algas ametlikult puhkus. Jah, mul on ka puhkus selle 6-nädalase praktika sees. Mõista mõista miks... Nädala alguses tšillisime niisama ringi praktikantidega ja esmaspäeval käisin Maya ja Tia'ga (naabritüdruk) šoppamas. Riided siin on nii odavad! Ostsin omale varrukad, 2 pluusi, 2 kleiti ja kaks rätikut ning kõik see kokku läks maksma alla 800 krooni.

Peale šoppamise on ka Vonny ja Revvy mind lõbustanud. Käisime õhtuti väljas ja aitasin Revvyl ka šopata :D Kõik moslemid ostavad Idul Fitri ajaks omale uued riided jms. Kuna mina suutsin oma krediitkaartide koodid sassi ajada, siis olin ma mingi hetk rahatu ja väga mures. Kõik praktikandid lasid Padangist jalga, kes Bali'le, kes džunglisse, kes ei tea kuhu. Ja pankrotistunud Kadri jäi siis Padangi oma rahamuresid lahendama. Õnneks oli mul abiks Revvy, kelle abiga sain oma asjad korda ja mul oli jälle raha!!! Jeeee...

Juba päris mitu päeva olime me Revvy'ga arutanud, et mis saab Idul Fitri ajal. Mina teadsin, et Maya tähistab seda oma perega Batusangkar'is (linnake, kust nende perekond pärit on), sealsamas, kus Revvy perekond elab, kuid Maya mind ametlikult kutsunud veel ei olnud. Loomulikult tahtsin ma nendega ühineda, selline võimalus ei teki ju iga päev. Käes oli juba neljapäev ja Revvy pidi reedel koju tagasi sõitma. Leppisime kokku, et ma siis küsin Maya'lt luba Revvy'ga ühineda ja Batusangkar'i Idul Fitri ajaks sõita. Väike närvitsemine... kohalikud kombed, luba või mitte jms... Rääkisin siis Maya'le kutsest ning ta loomulikult vastas rõõmsalt, et võin minna ja et kui mulle seal ei meeldi, siis võin iga kell sealt ära tulla.

Reedel tuligi Revvy siis mulle järgi ja sõitsime Batusangkar'i. Teekond oli PIKK!! Ainult 110 km, aga kitsas käänuline tee mägedesse ja seda kõike 50 km/h. Kohale jõudsime 4 tunniga. Teepeal oli meil vaja kolm peatust ka teha. Kaks neist palvetamiseks ja üks snäki ostmiseks, kuna me ei jõudnud paastumise lõpuks koju. Muideks, eile oli siis viimane paastumise päev ja Ramadan on tänaseks ametlikult LÄBI! Jiiihhhaaa... saab süüa ja juua ja suitsetada ja vanduda ja ma ei tea mida kõike veel ükskõik millal teha :D (NB! Ma ei rääkinud siin iseendast).

Kui me lõpuks Revvy koju jõudsime vaatasid mulle mõned tuttavad näod vastu. Need on ju need samad sugulased, keda ma Maya juures mõni päev tagasi kohanud olin. Hmm... ma vist ei jätnud tookord eriti head muljet endast – paanika! Mind võeti aga väga hästi vastu. Sõime õhtusööki – Revvy lasi mulle mu lemmikut mie goreng'i valmistada.

Revvy on peres esimene laps, tal on veel kaks venda ning kolm õde. Peale nende elavad siin veel mõned inimesed. Maja on neil päris suur. Perekond on üldiselt päris rikas vist nagu ma aru saan. Pärivad selle kõik aga loomulikult mitte pojad vaid tütred. Nagu Minangkabau traditsioonidele kohane, kõik liigub nö emaliini pidi.

Laupäevane päev möödus perekonnal koristades ja minul niisama aias tšillides ja puhates. Õhtul läksime Revvy isapoolseid vanavanemaid külastama. Alguses ma eriti ei viitsinud, kuna oli juba hilja, aga hiljem olin ma õnnelik, et ikkagi minna otsustasin. Vanaema ja vanaisa on tal üle 80 aasta vanused, kuid reipad! Mina olin muidugi väga pop atraktsioon ning ta vanaema kordas mitu korda kui ranchak (minang for beautiful) ma ikka olen. Oeh.. ma igatsen oma vanaema..

Pühapäeva hommik algas minul väga vaikselt... sain rahulikult magada. Kõik oli vaikne, kuna kõik inimesed olid spordiväljakul palvetamas. Idul Fitri palve siis. Kestis see kella 8st kuni 9ni ja sellega saigi siis kõik otsa. Päeval tuli järsku Revvy minu juurde ja teatas, et nonii... nüüd on Padangi minek, mis tuli paraja ootamatusena kuna ma planeerisin veel mõned päevad seal veeta. Muidugi mul oli veel selleks võimalus, kuid eelistasin siiski temaga koos tagasi sõita.

Meiega ühines sõber Al ja asusime teele. Väikesed vahepeatused pildistamiseks ning palvetamisteks, snäkkide ja muu tavaari ostmiseks :)

MMM... JOTTO!

Eelmine esmaspäev siis olid kõik praktikandid "kohustatud" osalema Kultuuride messil aka Global Village. Ametlikult pidi kohale ilmuma kell 7 hommikul ja üritus pidi ametlikult algama pool 10, kuid see kõik oli ametlikult indoneesia kella järgi. Päriselt hakkasime meie Mayaga hommikul kell 7 läbi alles kodust liikuma ja jõudsime ülikooli nii umbes veidi enne 9. Ja see oli VARA!

Kontorist leidsin Akira magamast, kes oli sinna juba kell 7 jõudnud, kuna Dicky ta juba kell 6 üles ajas. Mõne hetke pärast hakkas rohkem inimesi kohale voolama ja siis oligi nö aeg liikuda alla aulasse, kus kogu show toimus. Eurooplastel üks laud, India omadel teine laud, japsidel kolmas laud ja indoneesial kah oma esindus püsti. Kell tiksus ja tiksus... kõik me mõtlesime, et mille taga siis asjad venivad, keegi praktikantidest ei teadnud mis toimub, millal toimub või miks. Mingi hetk tuli välja, et elektrit ei ole ja seepärast kõik venibki :) Lõpuks sebiti siis kuskilt mingi generaator, mis pandi tehnikat toitma ja nii oma rohkem kui tunnise hilinemisega hakkas üritus pihta.

Ütleme nii, et AIESEC siin vajab veel palju tööd ja koolitamist üritusekorraldamise poole pealt. Infoliikumine oli täiesti null! Kuna keegi mulle ütlema ei tulnud millal ma esinen, siis läksin ise uurima, sain teada, et peale Minangkabau traditsioonilist tantsu on minu esitlus. Jäin siis ootama, millal keegi mu ppt järgi tuleks, keegi ei tulnud ja järsku, ei kuskilt teatati mikrofoni, et nüüd toimub Eesti esitlus. Šokeeritud olekus suu ammuli ma siis küsisin, et teil pole ju mu esitlus valmiski pandud. Noja pärast siis väikest susserdamist hakkasin Eestist rääkima. Seda oli väga keeruline teha kuna melu oli suur, keegi põhimõtteliselt midagi ei kuulanud. Esitlust näha ei olnud kuna liiga ere oli ja seega piltidest polnud mingit kasu. Ja nii kõikide esitluste puhul. Ühesõnaga läbikukkumine.

Pärast piisavalt suurt pettumist kappasime eurooplastega linna tagasi. Üritusel oli muidugi televisioon ka kohal ja Maya ütles, et mind olevat jälle kohutavalt palju uudistes näidatud. Kuulsus kasvab!

Juba järgmisel päeval korraldasime Zofiale oma ärasaatmispeo Fellas'es. Mängisime kaarte ja muid totakaid mänge, mida kõike välja ei suutnud mõelda ja mõnitasime heas mõtte jaapanlasi. Alguse sai "mmm... jotto" ajastu :) Nimelt kui jaapanlased midagi teha ei taha, kuid nagu asiaadid ikka väldivad ka nemad konkreetse "ei" ütlemist, siis selle asemel ütlevad nad nii umbmäära, et mitte eriti või et võib olla mitte nii väga vms :) Ühesõnaga jotto :) Sel õhtul oli just see väljend kõige õigem vastus ükskõik mis küsimusele ja sellele kaasnes kulmu kortsutamine ja silmade kissitamine.

Järgmine päev hakkasime Putra ja ühe teise mehega siis lõpuks "tööd" tegema. Me sõitsime hotellist hotelli ja reisibüroost reisibüroosse. Putra eesmärk oli müügijuhtidele tutvustada uuringut, mida turismibüroo läbi viib ja esitada statistikanõue ning minu eesmärk siis oma kiirintervjuu läbi viia. Ütleme nii, et jumal tänatud, et Reto (praktikant Šveitsist) mulle eelmine päev indoneeslastest ja nende kehakeelest rääkis (Reto on elanud üle aasta Indoneesias ning oskab keelt jms). Indoneeslastest tõde välja pressida ka riigiametnike kohalolekuta on VÄGA RASKE! Kõik on ikka ilus ja lilleline, keegi tõele näkku vaadata ei julge või pigem sellest rääkimine on tabu.

Sedasi me siis jätkasime 2 päeva. Tutvusin paljude huvitavate inimestega ja sain palju kontakte siinsel turismimaastikul.

JUNGLE FEVER

Laupäeval viis Putra meid kõiki mägedesse – džunglis asuvasse rahvusparki. See oli kõige ägedam päev minu elus. Sõit sinna kestis pool tundi ja läksime 2 autoga. Turismiosakonna inimesed toppisime kõik Putra autosse ja teised tulid taksoga järgi. Loomulikult kõik aga venis ja takso jõudis 1h hiljem meist kohale. Sellest hoolimata oli meil lõbus, mängisime UNO kaarte taas ja mökerdasime ennast sääsetõrjevahenditega kokku. Mina olin vist ainuke, kes Putra nõu kuulda võttis ja endale pikad ja sportlikud riided selga pani ning õigupoolest selleks ürituseks üldse valmistunud oli.

Kui teised ka lõpuks kohale jõudsid alustasime teekonda. Trekking down the hill in the middle of the jungle. Alguses oli tee kividest laotud, kuid hiljem läks ikka täiesti džungliseks kätte ära... Mina olin alati kõige esimene „teerajajate“ järel, sain oma tempot teha ja ei takerdunud aeglaste inimeste taha :) Täiega ässasin seal ikka... paar korda muidugi panin käna ka kui libe, mudane ja järsk oli, kuid enamjaolt jäin ikka püsti tänu liaanidele ja puudele millest kinni haarata oli. Hiroshi tuli peaaegu terve tee perseli mäest alla :D Heh.. makaronijalg :D


Kui me oma poolteist tundi juba träkkinud olime jõudsime jõeni. Pidasime seal väikese pausi kuni mehed otsisid kohta, kus jõgi ületada... Egas midagi... tossud jalast ära, sääred üles ja inimketina üle jõe. Vesi oli ainult põlvini, kuid päris tugev. Põhi oli kivine ja libe. Kui kõik üle said, siis pidime ühe koha veel ületama ja siis saime edasi minna. Mingi hetk hakkasime metsaelanikeni jõudma. Tunne oli nagu sarjas „Lost“. Täpselt samasugune maastik, kari inimesi, kes ühele järgnevad ja siis mingid suitsusambad ja hurtsikud metsas.


Mingi hetk jõudsime järgmiste hurtsikuteni/majakesteni ja kui me teisele poole jõudsime, siis avanes meile kõigile üks väga ootamatu vaatepilt. Suur lett, millel olid Fanta, jäätee, veepudelid ja palju muud, eriti ei oodanud seda kõike džunglist leida. Väike kosutus ja kappasime maanteeni, kus hakkasime hääletama, et kellegiga mäkke tagasi saada, kuna meie autod olid ju seal.

Pärast 15 minutit saime ühe kastika, mille põhjas oli sitt. India kutid olid eriti šokeeritud sellest kõigest, mul oli suht savi.. väiksena ju karjas käidud küll ja sita hais ära ei tapa :D Mingi hetk tuli meile vastu teine kastikas, mis lehmi vedas. Seepeale tekkis kõikidel väga sügavamõtteline võrdlushetk :) Loomulikult ei pääsenud ju mina puhta nahaga sealt kastist, käsi korralikult sitaga kokku ja jummal kuidas ma karjusin ja hüppasin muru sisse seda ära pühkima :D


Väike snäkk ja hakkasime koju tagasi sõitma. Õhtul toimus miljoni inimese vastuvõtu, ärasaatmis ja sünnipäevapidu. Kus enamus praktikante lihtsalt uimerdas ja magas. Tegime lolle nalju.. mängisime bitches-bitches sarnast mängu ja ma õpetasin neile kuidas snussi kasutada. Päris põnev üldiselt. Hiljem vedas Dicky mind oma rolluga koju ja magama ma jäingi.

TÖÖ & KUULSUS

Esmaspäeval oli siis mu esimene tööpäev. Läksin poole 9ks kontorisse. Hommikul joonistas Maya mulle kaardi, kuna ma ei mäletanud enam hästi, kuidas Plaza Andalas’e juurest sinna pääseda. Nagu niuhti ja olin õnnelikult kohal. Kontoris meil enamus inimesi inglise keelt ei räägi. Sain kõigepealt tuttavaks Putra’ga, kes töötab planeerimise osakonnas. Ta on väga tore mees ja viis mind kohe asjadega kurssi. Tutvustas osakondi ja rääkis muidu toredat juttu Indoneesiast ning Padangist. Peale tutvustust oli meil siis nii öelda vaba valik, millises osakonnas me töötada tahame ja siit see kogu segadus peale hakkaski.

Erinevate kommunikatsioonitakerduste tõttu ei teadnud keegi, mis me täpsemalt tegema peaksime ja mis meie töökirjeldus on. Nimelt olid läbirääkimised ainult turismiosakonna juhi ning Padangi linnapea/kuberner vms toimunud, siis kogu informatsioon ka sinna tasandile jäi. Osakond ise ei teadnud midagi meie tulevasest tegevusest. Pärast mõningast planeerimist ning uurimist leidsid igaüks endale midagi sellist, mida nad teha tahaksid. Mingi hetk oli mul muidugi esimene väike panic attack ja olin kohaliku AIESECi organiseerimatuse peale väga vihane. Väike jutuajamine eesti keeles ja saingi ennast välja elatud, järgmine päev oli juba parem olla.. (aitäh emps).

Tööjuures töötab meil üks meesterahvas Mr. Ade. Ütleme nii, et ta on rohkemgi kui kummaline. Ta kõnepruuk, kehakeel ja kõik muu viitab sellele, et ta on gei, kuid ometi tal on naine, kellega ta novembris abiellub. Ei tea, kas ta ei julge kapist välja tulla või milles asi on, aga jumal küll kui gei ta on. Naljakas ka muidugi J Heh.. esimest korda kui ma temaga rääkisin, siis ta uuris muidugi minu kohta ja rääkisime muidu turismist. Peale ühte minu kommentaari kohaliku turismi kohta kommenteeris ta: „wow, you seem really smart!“ Pealt kuulanud Putra, siis kohe korrigeeris tema komentaari: „not seems, she IS!“

Vahepeal on tegelt palju asju veel juhtunud. Näiteks sain teada, et kohalikus Chinatown’is saab restoranides hiina toidu asemel ikkagi Padagi kööki, nii et kohalikust toidust pole pääsu kuskile. Õnneks mulle maitseb see ja probleemi pole, kuigi mingit vaheldust ootaksin küll. Lõunat sööme me kõik kontori taga olevas restoranis Fellas, mis on kõike muud kui indoneesialik. Seal istudes kaotad sa totaalselt ajataju ning tunde, et sa Indoneesias oled. Seinte peal on Lenny Kravitz, Bono ja muud artistid. Kogu disain on väga mitte-Indoneesia. Toidud on seal head ja praktikandid on selle koha totaalselt vallutanud. Sealsed töötajad teavad meid nimepidi ning käime ning käitume seal nagu oleksime oma elutoas. Tasuta wifi, diivanid, toit – what more could I ask for J

Peale selle kõige muu olen ma päris kuulsaks siin ka juba saanud. Üks päev tuli Henki (tore kutt, kes on üks noorim töötaja meie osakonnas ja suht vihkab siin töötamistJ) minu juurde küsimusega, kas mul on palju tegemist. Loomulikult mul polnud ja ta pakkus mulle, et hetkel on üks uudistereporter kaameraga siin ja soovib intervjuud teha ning tema olevat mind soovitanud. Nii ta siis läkski ja ma andsin kohalikule televisioonile intervjuu siin töötamise kohta. Aga ega me seda kõike muidugi ühe korraga linti ei saanud, mingi hetk suri kaamera patarei ning alustasime uuesti J

Järgmine päev oli mul võimalus Eestist aiesecaritele rääkida, see leidis aset Andalase ülikoolis, kus ka kohaliku AIESECi esindus asub. Peale esitlust hüppas minu juurde Randi (aiesecar, kes vastutab PRi eest) ning küsis, kas ma oleksin nõus raadiosaatesse temaga tulema, noh mis seals ikka.. „here we go!“ J Lendasime siis stuudiosse ja olingi eetris. Talk show kestis nii umbes 1-1,5h, sain soovilugusid tellida ja rääkisime muidu AIESECist ja praktikavahetusest jne.

Peale minu ja Randi oli ka Dicky raadiosaates, kes peale saadet sõidutas mind veidi ülikoolilinnakus ringi ning hiljem kutsus mind õhtusöögile, mida korraldasid kunstiklubi liikmed. Päris põnev, muidugi tekitasin ma seal palju elevust. Sain uusi tutvusi juurde ja oli muidu tore üritus.

REIS PARADIISI

Vahepeal on palju juhtunud ja jätan tähtsusetud asjad kõrvale ja räägin parem sellest, mida viimasel pühapäeval tegin. Hommikul viis Maya isa mind autoga Mata Hari kaubanduskeskuse juurde, kuhu kogunesid peaaegu kõik praktikandid, kuna planeerisime sõita Bungus Bay’s asuvasse Carlos’ Beach’i. Kui kõik valmis olid hakkasime otsima transporti, ehk siis tumesinist angkot’i, mis meid kohale toimetaks. Päras parajat seiklust kuuma päikese käes leidsime koha, kust bussikesed väljuvad. Alguses tahtsime eraldi bussiga minna, kuna me olime kümnekesi, kuid loomulikult see nii ei läinud ja meid topiti kõik ühte juba pooltäis angot’i. Ehk siis lõppkokkuvõttes oli meid ühes väikeses bussikeses 21 täiskasvanut ja 2 last :) Vot see oli vaatepilt!

Terve tee jutustasin minu kõrval istuva ´kohaliku mehega. Ta küsis palju küsimusi Eesti ja meie elu kohta. Minu praktika ja palju muu kohta. Ta oli tore! Kohalikud on enamus hästi sõbralikud. Reeglina on meesterahvad sõbralikumad kui naised. Naised kipuvad kurjade või muu sarnaste pilkudega vaatama. Ja mehed ei ole mitte sellepärast sõbralikud, et nad midagi tahaksid, vaid lihtsalt. Sellised kohalikud inimesed ongi.

Pärast pooletunnist sõitu jõudsimegi oma sihtpunkti – paradiisi! Ja ma ei liialda siin sõnadega.

Meid võeti sõbralikult vastu. Ala’le olid juba isegi tuttavad sinna tekkinud kohalike seas. Kes meile kohe rannabaaris (bungalow) toolid ja lauad valmis panid. Kui Padangile lähemates randades võib ainult riietega ujumas käia (Padangi linnas asuvas rannas on üldse keelatud ujumine!), siis siin ei hooli riietest keegi. Kõik on tšill ja keegi ei hooli sellistest asjadest ja keegi ei tule sulle midagi halvasti ütlema.

Alguses siis võtsime katuseall väikesed joogid ja söögid ning mängisime UNO kaarte. Peale mida me tüdrukutega ujuma ja päevitama läksime. Mina siis mõtlesin, et nüüd tõttan kuuma päikese alt karastavasse ookeanivette, kuid minu „pettumuseks“ oleks ma nagu vanni läinud. Vesi oli niiiiii soe! Tõeline supp. Seega eriti palju maha ei jahutanud see. Sel ajal kui tüdrukud lebotasid hakkasid poisid kohalike aerupaati kaaperdama. Ma üritasin neile küll karjuda, et ankur on põhjas, et nad ei liigu kuskile, kuid asjatult :) Linnapoisid, mis teha.. aga vähemalt oli neil lõbus.

Taamal aga hakkasid kohaliked võrke välja tirima, kuna nemad said juba varem ilmast aru, et midagi on tulekul. Alguses läks Akira üksinda neile appi võrke välja tirima, kuid hiljem ühinesid ka teised poisid nendega. Päris huvitav vaatepilt oli ja ma arvan, et mida rohkem neid sinna läks seda keerulisemaks see välja tõmbamine läks. Väike ülerahvastatus oli lõppkokkuvõttes. Järjest pilvisemaks läks, tuul tõusis ja vihma hakkas tibutama. Päikest njetu tõmbasime kompsud kokku ja kolisime taas katuse alla.

Mõne hetkega oli tuul aga juba nii tugev, et ei saanud enam silmigi lahti hoida. Liivakeeriste tõttu olid kõik kohad liiva täis. Baari omad siis tõmbasid bambusekardinad ette ja taas leidsime me ennast söömas ja kaarte mängimas. Väga mõnus tšill oli. Bob Marley mängis kõlarites. Hea seltskond ja kohalik toit (mida mina ja Zofia vist 1h sõime kuna see oli nii tšilline). Midagi rohkemat ei osanudki nagu küsida. Kui alguses olime ainult meie, praktikandid, seal, siis nüüdseks oli seal ka mingi prantsusekamp, kes oma Bacardi pudeliga mitte vähe ei ahvatlenud mind. Nad mängisid erinevaid joomismänge, mida kohalik poiss neile õpetas. Kõigil oli lõbus. Elu linnast väljas on ikka palju tšillim. Ei jõua ära oodata millal tagasi saan sinna minna.

Kella viieks tuli meile nagu tellitult angkot jälle järgi ja jätsime paradiisiga hüvasti. Sõit tagasi tundus palju pikem, eks muidugi ka sellepärast, et kõik olid väsinud ja ei viitsinud midagi teha. Õhtuks olin kodus, sõin ja tuttu taas, järgmine päev ju mu esimene tööpäev!