INDONEESIA AEG VS EUROOPA AEG

Eile saatsime Ahmedi ära (veelkord ja missiis, et järgmine päev teda jälle nägime). Ahmed korraldas oma host family’le üllatuspeo, mida siinkandis „üllatusena“ kunagi ei tehta! See on „big no-no“. Ühesõnaga kutsus Ahmed kõiki praktikante ja aiesecareid „enda koju“, et teha perekonnale väike üllatus tema äraminemise puhul. Indoneesias aga iga inimene, kellele üllatuspidu korraldatakse alati teab sellest, kuna selliseid ootamatusi ei võeta tavaliselt hästi vastu. See ei ole lihtsalt kombeks.

Kogunesime siis kõik Jatí’sse, kuna Ahmed pidi meid kõiki sealt koos Haris’e (aiesecar, kelle juures ta elas) juurde viima. Kui mina ja Maya aga sinna jõudsime, siis ootas seal ainult Zofia (praktikant Poolast), siis saime aru, et järjekordselt on tegu Indoneesia ajaga, mitte Euroopa, kuigi Ahmed mulle seda oli lubanud! Nimelt kujunes meil praktikantidel selline ütlemine siin, kuna Indoneesias kõik venib. Ehk siis kui indoneeslased ütlevad, et koosolek algab kell 16, siis tegelikult algab see kell 17, sest kõik inimesed tilguvad kohale kuidas (siin siis) Allah juhatab. Euroopas, aga käib kõik punktuaalselt ja sellega me ka seekord arvestasime. Kuna aga 10-15 minutit hiljem Ahmed välja ilmus, siis me järeldasime, et ta mõtles Egiptuse aega äkki.

Ahmedil oli kaasas ka Haris, see tekitas küsimusi kõigis. Nimelt Haris ei olnud lubanud Ahmedil üksinda välja minna, kuna Ahmed oli haige (mina kahtlustan, et seagripp) ja nii nad siis koos rolleriga kohale lendasidki. Heh... kõik siis küsisid, et mis üllatusest saab ja Ahmed vastas, et noh.. vanemad veel ei tea :) See aga tekitas Haris’es suuri muremõtteid. See nägu oli kirjeldamatu lihtsalt! Ka Ahmed ütles, et see siis juhtub kui sa üritad siin maal inimesi üllatada, nad on rõõmsa asemel hoopis šokeeritud ja sellepärast alati üllatuspeod teatakse üllatatavale ette!

Mina olin ausalt öeldes väga segaduses kogu selle aja vältel, kuna indoneeslased rääkisid indoneesia keeles ja praktikandid, kes kohale tulid ei saanud lihtsalt mitte midagi aru. Seega Maya selgitas mulle, et Haris on mures oma ema pärast. Kuna kui Indoneesia perekonnas keegi külla tuleb, siis perenaine alati teab seda ette, et siis valmistab midagi külaliste jaoks ja kui keegi teatamata külla tuleb ja midagi valmistatud ei ole, siis see peegeldab perekonda halvas valguses. No võta näpust – Ahmed aga oma hullumeelsuse juures ei jätnud järele ja niimoodi me siis kõik angkot’i kobisimegi ja sõitsime Harise maja juurde, mis kusjuures oli väga ilus ja oli näha, et Harisel on väheke rahakamad vanemad.

Loomulikult aga Haris’e ema oli šokeeritud kui nägi seda rahvamassi oma majja sisse sadamas. Ausalt öeldes oli meil kõikidel selline kohmetu tunne, aga kuna Ahmed meid nii tagant surus, siis läksime siiski. Haris’e ema poolpaanikas siis valmistas kiiresti karastavaid jooke meile ja samal ajal jõudis ja Ahmed’i tellitud pitsad kohale (Pizza Hut... isegi siin on ja meil pole!). Pidime veel nii umbes 20 minutit ootama kuni päike loojub ja siis kõik ründasid. Õhtu lõpuks oli emagi juba heas tujus ja naljatas Ahmed’i ootamatu käitumise üle. Lõpp hea, kõik hea.

Täna me läksime hommikul vara, nii umbes kella 9ks, aga Andalase ülikooli. Selles ülikoolis õpivadki enamus Padangi tudengitest. Kool ise on linnast umbes 1h kaugusel mägede suunas ja sinna jõudmiseks läheb vaja 2-3 bussi. Kui angkot’i juhile peab „kiri“ hüüdma, et bussike peatuks ja sa maha saaksid, siis suurema bussi juhile, mis mägedesse viib, peab märguandeks plaksutama. Pidime kell 10 seal rahvaga kokku saama, et siis kell 11 värbamist koos aiesecaritega tegema minna. Mida me praktikandid aga ei arvestanud taas oli see, et tegemist oli INDONEESIA AJAGA!!! Ehk siis Akira oli ärganud juba kella 6st ja koolis kella 8st olnud, kuna talle oli selline informatsioon edastatud, et 8st hommikul algab. Seega ta oli poolunes ja vedeles laua peal, et oma und pikendada.

Mis üldse toimus ja mis meie roll seal siis mängida oli? Hetkel oli käimas rebaste orientation nädal, ehk siis kuidas nad kõige selle süsteemiga tuttavaks saavad ja ettevalmistuvad. AIESECile oli eraldatud 10-15 minutit avaaktuse lõpust, et ka ennast tutvustada, mis oli siis lõppkokkuvõttes kella 12:30 paiku. Meie roll siis oli lihtsalt ilus olla. Kohaliku AIESECi esinduse president rääkis pisut ja tutvustas AIESECi, näidati videot ja meie, praktikandid, seisime suure AIESECi bänneriga selle suure rahvamassi ees ja olime „ilusad“. Muideks, kokku oli inimesi üle 5000 ja need kõik rebased.

Saime siis suure tähelepanu osaliseks ja tekitasime rahva seal suurt kära. See oli ka ainuke hetk millal noored oma suud lahti tegid või natuke elavamalt jälgisid avaaktust. Muidu olid kõik surmvait ja vahtisid ekraani. Midagi sellist meil küll ei toimuks. Rebased kandsid seal kõik valget, seega esinesime suure valge massi ees, kusjuures nad peavad terve nädala neid valgeid riideid kandma ning lisaks sellele poiste juustepikkus peab olema vahemikus 0,5-1 cm. Peale 1 nädalat võivad kõik mida iganes taas teha, veidrad reeglid.

Peale esinemist kutsus Ala (praktikant Poolast) meid Tinaga oma sünnipäeva tähistama mere äärde. Ta arvas, et võtaks mõned õlled ja tšilliks niisama. Noh, miks mitte, arvasin mina (tšillimise, mitte õlle kohta :P). Leppisime kokku, et kell 15 saame Jati’s kokku ja lähme sealt siis koos. Kell oli juba 13 läbi kui me Mayaga veel ülikooli kontoris olime. Selgitasin siis Mayale, et mul on kärmelt vaja koju saada, et ma saan kell 15 Ala ja teistega kokku, et lähme tähistama. Ja et tegu on Euroopa, mitte Indoneesia ajaga ehk ma pean täpselt ilmuma kohale! Maya ütles, et selge ja läks enne rohkem kui pool tundi kui me liikuma hakkasime. Kimasime siis bussidega koju – õnneks oli tee alla kiirem. Jõudsin siis kodus jalatsid ära vahetada ja prillid haarata. Maya joonistas kiirelt mulle kaardi märkmikusse, igaks juhuks kui ma segadusse peaks sattuma ja oligi aeg minu esimeseks sõiduks angkot’is üksinda :)

Kappasin kiiresti tee äärde ja ennäe bussike ootaski mind juba. Hüppasin peale ning asusin teele. Kaks teemärgist on kodu ja Jati vahel: raudtee ning sild. Ehk siis sõitsin üle raudtee, väga hea, kõik korras. Minut hiljem – sild. Väga hea! Ja nüüd silmad lahti ja jälgima, millal tuleb majandusteaduskonna hoone, ehk maja, kus asub AIESEC’i Jati kontor.

„Näe, seal ta ongi!“ käis mu mõtetes ning hüüdsin „kiri“. Kiri, nagu enne mainitud öeldakse angkot’i juhile märguandeks, et sa tahad maha minna, see tähendab indoneesia keeles „vasakule“ (nagu ka siin on vasakpoolne liiklus ja vasakusse teeserva siis angkot’i juht tõmbab). Bussist väljudes poetasin juhile 2000 ruupiat ning kappasin üle tee kontori juurde. Ennäe! Olen esimene! Kahtlustasin isegi, et äkki sain millestki valesti aru, kuid 5 minuti möödudes (ma jõudsin isegi 5 min enne 15) hüppas nurga tagant välja Zofia suure kilekoti ning veel suurema tordikarbiga.

Suure seletamise peale tuli välja, et Zofial oli plaanis Ala’le üllatus teha ja lasi talle suure tordi valmistada. Lisaks sellele ostis ka mõned õlled, kuna muud kraami (nemad eelistaks näiteks viina) on väga väga keeruline siin saada ning selleks peab sul tutvusi olema. Ala ilmus aga mõne hetke pärast nurga tagant ja suurest üllatuspeost koos aiesecaritega ei tulnud midagi välja, kuna selleks hetkeks oli meid ju ainult kolm. Mõtlesime, et ootame pisut veel kui keegi ilmub, siis ilmub, kui mitte, siis mitte. Sel ajal aga lipsasime meie Ala’ga internetipunktist läbi, kus 15 minuti ees meid korralikult rööviti.

Kuna keegi meiega ühineda järelikult ei tahtnud või indoneeslased nagu ikka ilmuvad omal ajal kohale, siis kimasime meie kolm angkot’iga Plaza Andalasse (suurim ostukeskus Padangis), et Tinaga kokku saada ning veel mõned asjad kaasa osta.

Kuna meil ei olnud millegagi torti süüa, siis see oli esimene asi mille järgi tõttasime. Kui me juba plastmasskahvlid leidsime, siis haaras Zofia juba laste sünnipäevamütsikesed ka, sh värvilised taldrikud. Avastasime, et salvrätikuid oleks ka vaja ning Ala siis oma kavaluse juures toppis lihtsalt ühed lahtiselt vedelevad salvrätid omale kotti, mille peale Zofia kostis: „hey, while you’re at it.. we need a blanket as well!“ Heh... me naersime üle poe ning mina tõmbasin kiiresti lesta, et oma tavaari eest maksta.

Mina ja Zofia olime juba ammu kassad läbinud kui Ala istus 10 minutit seal. Läksime siis uurima, et mis toimub. Ala nimelt tahtis õllede avamiseks pudeliavajat osta, kuid sellel polnud hinnakoodi ja seega lõppude lõpuks ta ei saanudki seda osta. Nad ei olnud nõus lambist mingi hinna eest seda müüa ka. Selleks ajaks olime me juba neljakesti ning jalutasime randa pikniku pidama.

Tee sinna ei möödunud mitte kohe vaikselt. Ei ole just iga päev kui Padangi linna peal näed nelja valget naist suure tordi ning kilekottidega ranna poole liikumas. Rannas läksime suurte kivide otsa ning seadsime endale pikniku üles. Tüdrukud olid nüüd ainult hädas, et kuidas oma õllesid avada. Püüti välgumihkliga, kivi vastu, kuid lõpuks paluti kohalikul mehel see avada, kes siis hammastega seda muidugi tegi. Muidugi, aga ei jäänud see kõik tähelepanuta ning mingi noormees tuli Ala’le oma kitarriga sünnipäevalaulu laulma. Ala süütas küünlad, ta sai „18“ (tegelikult siis 21) ja tegime mitmeid pilte enne kui kitarrimehe ära saatsime. Hiljem tuli ta muidugi ekstraraha küsima, kuid me loomulikult ei andnud.

Sõime siis torti, mille kreem oli soolane. Iga päev midagi uut. Tüdrukud libistasid õlle ning mina mingit kokteilijooki, mis maitses nagu limonaad. Nautisime päikeseloojangut ning tšillisime niisama, kuni järgmine leelotaja oma kitarriga meieni jõudis. Üritasime neid vältida, kuid eriti ei õnnestunud. Praktikantidele pakub nalja, kuidas kohalikud mehed kutsuvad kõiki välismaalasi inglise keeles: „hey, mister!“ Ükskõik siis, kas tegemist on mehe või naisega :) Muidugi püüdis ka see noormees niimoodi meie tähelepanu püüda kuni Ala’l villand sai ja ütles, et ta on „miss“, mitte „mister“. Noormees sai aru, ning hakkas siis niimoodi teda kutsuma. Kui päike oli ära loojunud tõmbasime meie oma kompsud kokku ning hakkasime linna tagasi astuma, kus Zofia mind õige angkot’i peale sokutas :)

Ennäe imet, jõudsin ilusasti koju. Ajal mil ära olin, saatis Maya mulle pidevalt sõnumeid. Oli ikkagi ju mu esimene kord üksinda linna peal ja pime ka juba. Kinnitasin talle, et kõik korras ja et ta ei pea muretsema. Ta on nii armas. Nagu ema mul siin :) Ja nüüd siis kuulan mingi mehe ümisemist õuest (mis on täiesti igapäevane, et mehed laulavad või lasevad valjusti muusikat tänava peal) ja mõtlen, et lähen magama...

ISA TÖÖJEEP - EESTI MUSS

Hommik hilines eriti palju täna. Lükkasin kella miljon korda edasi ja ka Maya oli kuidagi eriti laisk täna ja me koos siis nugistasimegi magada hoopis. Lõpuks kui siiski üles ärkasime siis väike vann ja söök (mis ma ei väsi kordamast on niiiii hea siin) ning meile oligi järgi tulnud Revi ja Vony. Senikaua kuni me veel sättisime käis Ginsi põnevusega minu peal oma inglise keelt praktiseerimas. Ta on hästi pealehakkaja tüdruk ja ma aitan teda õppimisel. Plaan siis nägi ette seda, et meil oli vaja nett koju saada, minule kohalik telefonikaart ning muu pudi padi poest enne kui õhtul välja.

Niisiis hüppasimegi Mayaga Revi valgesse jeepi, mis lõhnas ja nägi välja täpselt nagu mu isa tööjeep 10 aastat tagasi, see kandiline :) Ausalt ka, täielik koopia. Igasugust kila ja kola täis. Bensiini, nafta, õli jms aurud üleval, parajalt räpane ja katkised pehmed istmed. Nostalgia missugune :)

Keegi siin turvavöösid ei kasuta, samas pole ma siiamaani ka veel ühtegi avariid näinud. Lendasime ühte firmasse ja siis teise, võrdlesime ja lõpuks kui otsustanud olime, sai Maya teada, et ta ei saagi enda nimele seda teha, kuna ta üliõpilane. Kumbki tema vanematest peab selle oma nimele ja isiklikult tegema. Nohh.. mul oli lõbus, sain poistelt palju uut teada ja nalja sai ka. Muideks, pedaalid on ikka õiget pidi, ehk siis sidur-pidur-gaas, olgugi, et rool valele poole topitud on.

Otsapidi kodus tagasi ja hüppasime Mayaga siis meie kodu juures olevalt turult läbi ja ostsime mulle telefonikaardi, number on täiega pikk ja üldse ei jää meelde. Maya siis seadistas selle mu jaoks ära ja voila!

Peale mõningast vedelemist lendasime südalinna tagasi ja sain isegi aru kus me maha peame minema. Ostukeskust on raske maha magada. See on suur mitmekorruseline maja, mida niisama lihtsalt Padangi peal ei näe. Sebisin siis omale mõned vajalikud asjad ning otsisime mulle ka valget triiksärki, mis oli omaette seiklus.

Niisiis leidsin midagi mis mulle meeldiks, kuid ei olnud kindel, kas see mulle ikka selga läheb. Seal naljalt riidehunnikutega riietuskabiini ei minda. Sind jälgivad mitmed naisteenindajad, kes poe peale laiali on valgunud ja jälgivad, et keegi midagi kotti ei topiks. Niisiis sain proovima minna, aga mitte seda valget, vaid mulle anti musta värvi, kuna materjal võib kahjustada muidu saada. Läksin ja proovisin selga ja mõtlesin, et võtan ära. Kärab kah. Aga see muidugi ei tähendanud, et ma lihtsalt selle ära saan osta. Ennem oli veel miljon idiootsust (vähemalt minu jaoks tundus see kõik väga mõttetu). Ehk siis pidin andma oma valge särgi teenindaja kätte, kes selle seerianumbri vms märkmikusse kirjutas ja valmistas ette tšeki, millega pidin kassasse minema, et seal särgi eest tasuda. Särk ise jäi teenindaja kätte. Jalutasin kassasse ja kiskusin juba raha välja kui Maya mind peatas, et ma pidin veel ootama. Minut hiljem tuli teenindaja koos minu särgiga kassa juurde ja läks veel paar minutit kuna nad jändasid summaga, mis ma tegelikult maksma pidin, kuna see särk oli 30% alla hinnatud. Lõppkokkuvõttes pidin 70 krooni maksma ja sain lõpuks oma särgi kätte :)

Võtsime kompsud kokku ja sõitsime taas Jati’sse (regioon, kus kontor asub). Mõningad aiesecarid olid juba varem sinna kogunenud ja melu käis. Tutvusin seal veel minu jaoks uute praktikantidega Poolast ja Slovakkiast. Poola tüdrukud ning Charlie käisid just Bali ja Jaava saarel reisimas ja jagasid oma muljeid teistele. Nende jutt ainult kasvatas minus soovi ka maad uurima ja puurima minna. Tavaline vedelemine ja mõttetu passimine mööda saadetud (indoneeslastel pole kunagi kuhugi kiiret, nad unustavad asju jpm) hakkasime vaikselt liikuma restorani, kus siis toimus Ahmedi ja Charlie hüvastijätupidu.

Paljud ei saanud aru, miks me nii vara kohale peame minema, kuid kohalikud siis üritasid selgitada, et pärast ei pruugi meil enam kohta olla. Nimelt kohe kui paastumine lõpeb ja mõni aeg enne seda on restoranid puupüsti täis ja kõik ootavad päikeseloojangu lõppu. Toit tellitud hakkasid mõned praktikandid juba sööma, kuid mina eelistasin oodata, kuni kõik mu ümber süüa saavad. Kutsu seda siis austust nende kommete vastu või lihtsalt viisakuseks, aga mina üritan siinsete oludega võimalikult palju ennast samastada. Paljud praktikandid ei hooli kohalike kommetest ja jätavad endast sellega väga ebameeldiva mulje. Vähemalt näen seda mina paljudes neist ja näen seda ka kohalike aiesecarite pilkudes, kuigi nad üritavad pahameelt vältida.

Restoranis olles kuulsin ka esimest korda, et mind kutsuti bula’ks. Bula siis tähendab välismaalast (valget inimest) ning Maya hoiatas mind juba ette selle kohta. See on aga täiesti tavaline ja kellelegi ma otseselt ette ei jää :) Peale suurt söömingut ja sharing’ut jäime me Tinaga (praktikant Slovakkiast) arutama, kui arusaamatu alguses ikka kohalike ajataju ning venimine on. Euroopas võrdub aeg rahaga, siin aga raha pole, seega on aeg tähtsusetu.

Mõne aja pärast venisid kõik koju. Sõit angkot’iga hakkab juba sisse kasvama ning teekond, mida hakkan igapäevaselt läbima, meelde jääma. Lala tuli rõõmsalt meile vastu ja kohe tõmbas ta mind endaga mängima. Ma olen huvitav lelu tema jaoks. Kui päeval mängisime me arsti jms, siis õhtul ta tantsis muga :) Hehe... Siinsed lapsed on ikka palju avatumad ja hoolivad palju väiksematest asjadest. Materiaalsest lõbust eriti palju ei teata. Hiljem lasin Lalale veidi diskomuusikat ja ta siis rõõmsalt kõigutas ennast mu juures kuni oli taas aeg magama minna.

JAKARTA - UUED SUGULASED

Nonii... taas kuuldel ja nüüd siis juba Padangis. Indoneesia kui süsteem, hakkab vaikselt kohale jõudma. Ja jumpsus küll siin on ikka kaootiline kõik :)

Lennujaamas pidin miljon mõistmatut protseduuri läbima, enne kui lennukile pääsesin. Loomulikult aga lennuk hilines ja sain jälle vaatamisväärsust mängida. Peale minu olid pardal veel mingi surfarite kamp, tundusid portugaallased. Ühel neiul oli vääääga avar niidikestega kleit seljas ja noh, ütleme nii, et kohalikud seda kindlasti heaks ei kiitnud. Pardal sai süüa ka, kuid kuna Ramadan on, siis söök anti kõigile moslemitele karbis ja kilekotiga kaasa, et siis peale päikeseloojangut saavad süüa seda. Turistidele anti aga söök kätte, nii et nad süüa said... alguses ma mõtlesin, et kas mul on ikka lubatud süüa, kuna tean, et nende ees ei tohi, kuid kui juba valmis kätte anti, siis mõistsin, et peaks okei olema.

Lendasime mööda Sumatra rannikut ja see oli tõesti tohutult ilus. Lopsakas loodus, mäed ja troopilised asustamata saarekesed meres – tundub paradiisina. Loodus ja üldse puudega kaetud mäenõlvad tunduvad lennukist vaadates nagu sa lendaksid hiigelsuure brokkoli peal. Muideks lennuk (Garuda Airways) on täpselt nagu meie Estonian Air, vahe ehk seisneb selles, et siin sai süüa ka!

Maandusime siis Padangis ja mulle tuli vastu Nene (aiesecar) oma onuga. Nad mõlemad olid väga sõbralikud ning tekitasid kohe hea tunde. Nene onu oli oma autoga mul vastas ja sõidutas meid linna Maya (aiesecar) pere juurde, kus ma siis elama hakkasin. Sõit linna oli PÄRIS huvitav. Esiteks panin ma alles nüüd tähele, et liiklus on siin vasakpoolne (jah, need saatana britid jõudsid siia ka) ning teiseks ei mingeid reegleid! Kui ma mõtlesin korraks, et rendiks ka äkki auto, et ringi kärutada, siis see mõte on nüüd küll maha maetud.

Palju autosid/rollereid, kihutamine ning signaali andmine on võtmesõnad kui kirjeldada siinset liiklust. Teel koju mõtlesin isegi, et ma vist saan surma kui teed tahaksin ületada, täna aga tõestati mulle vastupidist :) Peatusime vahepeal kuna oli just aeg, millal nad paastumise lõpetavad ja nad ostsid kookosejooki, mis siin väga populaarne on, ise ma veel seda juua pole jõudnud. Juuakse seda veidrast kilekotikesest kõrrega. Eks kunagi teen pilti ja näitan :)

Jõudsime Maya koju ja tema ning ta õed tulid meie vastu. Majja sisenedes tuleb jalanõud ära võtta ja need jäetakse õue. Keegi neid ära ei varasta! :) Maya perekond elab 4-toalises majas, mis on väga tavaline Indoneesia kodu nende sõnul. Perekonnas on 4 tütart, Maya on vanuselt teine tütar, kõige pisem, Lala, on autist, kuid sellegipoolest suhtleb ta agaralt välismaailmaga ja paneb oma sõna siin majas tihti maksma. Hästi agressiivne väike tirts, nagu minagi :) Maya isa töötab kodust eemal teises linnas, neil on mingi projekt seal, ma täpselt ei saanud aru, mis tööd ta teeb. Ema on neil kodune. Kuna isale lähetati sõna, et mina jõudsin kohale, siis otsustas ta selleks ööks koju tulla ja minuga tutvuda. Väga tore perekond on üldiselt. Kuni pulmadeni elab siin majas ka Maya sugulane, hiljem siis kolib juba oma mehe juurde. Inglise keelt siin majas räägib ainult Maya, natuke ka vanuselt kolmas õde Ginsi, kuid tema sõnavara piirdub esimest aastat õppinuga, ehk siis ta praegu õpibki :)

Mina elan ühes toas Mayaga. Meil on tuppa astudes paremat kätt kõige esimene tuba. Toas on suur abieluvoodi, mida me sõbralikult jagame :) Sain oma käsutusse ühe väikese kapikese ka, kuhu ma kõik oma tavaari sisse toppisin. Issand küll ma ikka vedasin palju asju kaasa, enamus kusjuures olen kindel, et kasutult. Aga kuidas muud moodi ikka õpin :)

Õhtust jäid sööma meiega siis Nene koos oma onuga ka ja õhtusöök oli väga maitsev! Ei tea, kas ainult minu pärast, aga vürtsine toit seekord laual ei olnud. Tegelikult kasutatakse Padangi köögis hästi palju piprakaunu: punaseid, roheliseid jne. Niisiis laual oli köögiviljakauss, liha magusas pruunis kastmes (mis viis ausalt öeldes keele alla!!), punases kastmes krevetid (mida ma ei maitsenud) ning kartulikoogikesed (nämmad) ja loomulikult seda kõike süüakse riisiga! Kõrvale jõime puhast vett.

Siin on kombeks süüa kätega. Ehk siis kui nad küsisid, et kas ma soovin lusikat söömiseks, siis olin ma veits ehmunud, et milleks lusikat ja siis nad selgitasid, et nemad söövad kätega. Niisiis ma alguses kasutasin lusikat kuid mõningalt aitasin käega kaasa. Eks näis, jätan selle lusika kus see ja teine ning söön ka käega edasti varsti. Lusikas pole just kõige mugavam söögiriist liha jms söömiseks. Käed loputatakse väikesest anumast kallates taldrikusse ära ning kuivatatakse rätikusse. Nii see käibki!

Õhtul enne magamaminekut käisin ka nö vannitamas. Ehk siis nagu arengumaale kohane on WC ja vannitamise tuba ühes ja kohe ma selgitan täpsemalt neid asjaolusid. Kindlasti mõned teist teavad kuidas Indias asju ajatakse, nii on ka siin. Ehk siis on auk põrandas, nagu minu teada meil ka vanasti WC-s käidi. Ärge nüüd mõelge, et midagi koledat. Kõik on väga puhas ja kontrolli all :) Lihtsalt pole meie eurosüsteemi. Ei saa istuda ja värki :) WC paberit ka ei kasutata, vaid kõik käib veega. Ruumis on suur piklik ja sügav veevann, millest kopsikuga tõstes end pesta saad seal samas ruumis. Seal ma siis nö vannitamas käisingi. Ausalt öeldes on kõik sarnane talu saunas vannitamisega. Loobid vett ja pesed jne. Mina ei kurda.

Magama ma algselt ei jäänud kergesti. Pööritasin voodis ennast oma 2h enne kui magama jäin. Aga no sellegipoolest puhkasin ennast korralikult välja. Magatakse siin tekita. Oled voodis ja tõmbad omale ühe rulli (guling) kaissu ja uinud. Guling on nagu olematu mees, mille omale kaissu saad haarata, et paremini magama jääda. Alguses oli harjumatu, et mingit tekki või isegi lina peal ei ole, kuid hakkama sain ja ausalt öeldes poleks tekiga siin midagi teha, hommikuks oleks see põrandal. Lina samamoodi rullis mul kaisus ja ennäe imet, selleks mul see rull ju ongi :)

Õhtuti nagu ka päeval on väga kärarikas väljas. Ööelu käib. Kõik kärutavad oma rolleritega ringi ja väikesed poisid paugutavad paugukatega jne. Aga see ei häiri enam nii palju, suht kiiresti olen kõik vastu võtnud. Võin ennast väga kiiresti kohanevaks inimeseks pidada :)

Kuna on Ramadan, siis ema ärkab varem üles ja valmistab toidu valmis, kõik teised ärkavad kell 4 hommikul ning koos süüakse hommikust. Lapsed tavaliselt magavad peale söömist edasi. Teised võivad juba hommikusagimistega alustada. Kuna ema ärkab nii vara, siis tavaliselt päeval ta magab selle aja tagasi.

Mina ärkasin kell 8, kuna leppisime kokku, et Nene tuleb mulle hommikul järgi, et Turismiosakonda mind tutvustama viia. Kuna aga Nenel tuli ootamatult midagi ette, siis pidime kella 10ks kokku saama Wateriga (aiesecar, kutt) ja Maya pidi mind sinna viima. Hommikul käisin samuti vannitamas, kuna öösel olin ennast korralikult täis higistanud. Siinne kliima on nii päeval kui öösel väga kuum ja niiske. Elaks nagu džunglis. Peale vanni oli minu tuppa toodud hommikusöök ja Ginsi ütles mulle, et see on mulle. Nimelt nemad ju päeval ei või juua ega süüa ja ka mina ei või nende ees kumbagi teha, sellepärast ka söök öökapil, mis muidugi oli jällegi väga maitsev. Praekartul, praemuna ning eilne magus liha, mis mulle nii väga maitses! Seda kirjutades tulevad mulle juba neelud suhu. Muideks unustasin mainida, et uste ees on siin sellised kardinad, ehk siis uks on ka, aga see on päevasel ajal lahti ja tubadesse nähtavust piiravad kardinad. Seega saingi rahulikult toas ära süüa ja siis viisin nõud ilusti kööki.

Kõht täis ning panimegi ennast Mayaga valmis, et minekut teha. Kohale saamiseks kasutasime ühistransporti, milleks on väikesed bussid, mis on kohutaval kombel ära tuunitud, kleepekaid täis topitud ja väga väga valjud. Ehk siis on mitut erinevat värvi bussid, iga värv sõidab oma liini mööda, ummiku korral lõikab mujalt. Tümakas sees on väga vali ja mõnikord isegi kõrvu lukustav. Ühes nägin isegi karaoke telekat, ehk siis kui tuju tuleb võid kaasa laulda :)

Sellist värvilist ja valju ühistransporti nimetatakse angkot’iks ja sõit sellega maksab 2000 ruupiat, ehk siis meie rahas nii umbes 2 krooni kopikatega. Suht nagu odav või mis?! Igatahes kahte erinevat kasutasime ja jõudsime ostukeskuse juurde, kus Wateriga kokku pidime saama. Water tundus esmapilgul hästi tagasihoidlik (erinevalt teistest, kellega ma tutvunud olen), kuid mõne aja pärast soojenes ka tema üles. Niisiis jalutasime me Turismiosakonda. Kontor on täpselt üle tee ookeanist. Seal nägin oma kaastöötajaid kahte India poissi, kes olid juba mõned päevad kohal olnud ja ikka veel sama segaduses kui mina. Nii et keegi ei saanud aru mis toimub. Water siis üritas mind „bossile“ tutvustama viia ning mõne aja pärast see õnnestus tal. Inglise keelt räägivad ka seal mõned vähesed. Enamus vanema generatsiooni inimesi ei räägi siin inglise keelt, ainult ülikooliõpilaste seas on see levinud.

Alguses mind viidi ühe naisterahva, Mrs Ida, juurde ning peale seda kui ma olin seal naeratava näoga veits seisnud ja Water ning tema mõnda aega vestelnud, viidi mind „bossi“ kabinetti, kus mõningad teisedki töötajad istusid. Peale tutvustamise ei kuulnud ma ühtegi inglise keelset sõna poole tunni vältel, mis ma seal istusin. Ehk siis ma sain kehakeelest aru, et ei olda asjades kindlad ning nad ei oska meie, praktikantidega, midagi peale hakata. Peale seda kui see kohmetu aeg seal mööda oli saanud läksime taas välja, kus mind teised ootasid. India poisid küsisid, et mis ma tegin ning vastasin, et mul pole aimu ka. Nii pidigi seal olema, et suhteliselt segadus.

Mina, Water ja Maya suundusime edasi randa jalutama ning istuma. Seal oli palju parem. Õhku rohkem ning kuumus ei tapnud. Enamjaolt räägivad kohalikud (k.a. aiesecarid) indoneesia keeles ja sel ajal saab lihtsalt oma mõtteid mõlgutada. Tegelikult on see nende puhul täiesti vajaka ja kindlasti peaks muutuma. Niisiis mööduski päev täiesti mõttetult logeledes, läksime edasi supermarketisse, kust ma ostsin omale vett ning puuvilja ja suundusime edasi AIESECi linnakontorisse. Neil on siin kaks kontorit – üks linnas ja üks ülikooli lähedal, mis asub linnast väljas.

Kontoris oli mul nö taas võimalus internetti kasutada, kuid ka seal see ei toiminud mu arvutis. Ei tea mis värk sellega on... :( Kahju igatahes. Niisiis me vedelesime seal edasi kuni rahvast hakkas vaikselt juurde ilmuma. Hakkamas oli aiesecarite koosolek, millega paralleelselt toimus AIESECi turismiprojektis osalevate inimeste koosolek, ehk siis sealhulgas praktikandid, mina.

Enne koosolekut sain tuttavaks ka teiste praktikantidega: Akira ja Hiro Aki Jaapanist, Charlie Prantsusmaalt, Ahmed Egiptusest. India kutid koosolekule ei jõudnudki. Koosolekut peeti väga rändomil viisil. Hakati kohe rääkima kahest üritusest, kus meid nö vaja läheb. Ei mingit sissejuhatust, ega midagi :) Seega asi läks veel segasemaks ning ma peatasin projektijuhi ning üritasin selgitada, et ma ei saa midagi aru kuna olen siin alles teist päeva! (Mõned teised on juba praktikat lõpetamas, mõned samamoodi alles alustavad). Niisiis Projektijuht Icha selgitas mulle natuke üle ja selgitaks ka, et on alles esimest korda meeskonnajuht ja turismiprojekti tehakse ka alles esimest korda, seega ka natuke võivad mõned asjad ligadi-logadi olla. Ka teised praktikandid, kes juba kauem Padangis viibinud on siis selgitasid mulle, et see on normaalne kui ma midagi aru ei saa, et küll see aja jooksul sisse kulub. Kokkuvõttes on mõned üritused, kus peame oma kultuuri esitlema ning mõned muud AIESECi värbamisüritused, kus praktikante hea meelega ära kasutatakse :) Noh.. miks mitte, kui mul midagi muud teha pole.

Peale koosolekut vedasime ennast välja ja ootasime millal teised lõpetavad. Peale seda läksimegi Mayaga koju tagasi. Koju oli tulnud ka Maya sugulane Cici, kes siis varsti abielluma hakkab ja samuti olid külla tulnud ta teine sugulane Revi (mees) koos oma sõbra Vony’ga (mees). Revi ja Vony on igati viisakad ja väga sõbralikud noormehed. Mõlemad räägivad ka enam-vähem inglise keelt. Vestlemine nendega on tore :) Elekter oli jälle ära läinud (seda juhtub siin tihti, kuna Lääne-Sumatra regioon toodab elektrit veel 3-le regioonile ja seega pole seda piisavalt) ja seega sõime küünlavalgel. Kasutasime vanaaegseid õliküünlaid, samuti on varutud suur LED-lamp, mis võib korralikult ära pimestada! Toit oli muidugi jälle väga maitsev ning Maya aitas mind tšillipiparde välja nokkimisel, kuna vastasel juhul mu suu põleks ära :P

Revi küsis põnevusega palju küsimusi Eesti kohta ja ma lahkelt jagasin temaga oma teadmisi. Ta otsis isegi Aegviidu googlemapsist välja ja uuris, kus ma elan :) Ega siis muud midagi kui põhku ja magama jälle. Rull oli see öö kuidagi eriti mõnna ja jäin magama nagu niuhti.

The Beginning: TLN - SHERATON

Lennud läksid kõik mul väga hästi. Tallinn-Riia oli eriti kiire ots, mida oli ka arvata. Seal lennuki peal on stjuuardid väga abivalmid ja toredad :) et kui muidu kõik sakib, siis vähemalt seegi hea :)

Riias oli päris põnev jälgida kuidas need reisikotid täpsemalt lennujaamas ära kaovad. Nimelt istusin mina oma värava juures ja ootasin pardale minekut, kui just üks pagasiautoke mu akna alt mööda kimas. Ennäe imet, kellegi reisikott kukkus maha sealt pealt. Nii ta siis vedeles seal keset teed. Päris mitmed autod sõitsid mööda. Autojuhid vaatasid korraks imelikult, kuid kedagi ei kottinud. Minu kõrval olev naisterahvas mainis seda siis lennujaamateenindajale. Võttis aega nii 10 minutit, enne kui ära koristati. Ei tea kui maininud keegi poleks, kas siis olekski sinna jäänud?!

Igatahes, lendasin mina edasi. Riia-Istanbul suunal oli lennukis palju ruumi. Said laiutada ja värki. Kuna selle aja peale oli kõht juba tühjaks saanud, siis otsustasin süüa ka osta. Eks ta paras käkerdis oli. Maksis kõik kokku 150 eeku ja ainuke hea asi oli üks küpsis seal juures (muideks sama raha eest saab Vertigos korralikult kõhu täis, nii et valik on sinu – 5* restoran vs airBaltic).

Jõudis Kadri Istanbuli. Nonii, see on SUVI! Kohe näha, miks eestlased siia päikese alla tulevad! Teine asi, mida kohe märkasin oli HEALTH HAZARD. Suured sildid kõikjal influenza kohta ehk siis seagripp möllab noh. Lennukipeal pidin oma esimese paberi ka täitma (kes ma olen, kust tulen, kuhu lendan jne). Neid pabereid sain igal lennul täita. Ütleme nii, et passi nr on mul nüüd peas!

Sain oma pagasi kätte. Nimelt oli mul vaja uuesti check-in läbida. Kappasin siis teisele poole ja lendasin väljuvate lendude juurde. Kräpp, minu lendu veel ei näidatagi ekraanil – 4,5h enne väljumist istusin siis maha ja hakkasin filmi vaatama. Olin parajalt zombi, öösel ainult 3 tundi sain magatud. No siis pärast miljondetat (mina ei tea kuidas seda kirjutatakse) korda vaatamist nägin lõpuks ekraanil oma lendu. Kompsud kokku ja check-in’i. Säravate naeratustega türklased siis kõik kutsusid enda juurde. 1,5h oli lennuni aega ja siis naine ütles mulle: „mine kohe oma värava juurde, ära mine mitte kuskile mujale! Passikontroll on seal ja siis otse väravasse!“ Einoo tere hommikust, kõigepealt venitavad ja siis jooksutavad. Lendasin siis oma väravasse. Tahtsin tegelt pudeli vett osta omale, aga no ei lubatud ju ja mõtlesin, et eks ma siis lennukis joon. Aga looooomulikult ei lastud meid ju enne kui 15 minti enne pardale, nii et tühja kõik see jooks ja passisin ikka väravas.

Istanbul-Doha lennuk oli puupüsti täis, mida mina varem kohanud ei olnud. Tegemist ei olnud just väikese lennukiga ka. Päris pirakas teine, mingi airbusss oli vist – Qatar Airways. Istusin ühe toreda türgi poisi kõrval, kes oli hästi imelik. Ta ei rääkinud sõnagi, aga oli igati abivalmis, kuna ma ei tea millest, kas unetusest vms olin ma igavene kobakäpp. Pillasin asju maha jms. Teenindus pardal oli super. Süüa ja juua saab kogu aeg. Selle lennuki peal sain siis lõppude lõpuks aru, mida ma teen. Lennuk oli musti mehi täis ja MINA LÄHEN ÜKSINDA KUSKILE PÄRAPÕRGU! Ehk siis hakkasin mõtlema, et see ärevus, mille kohta kõik te mult enne minekut küsisite, jõudis siis nüüüüd lõpuks kohale! :)

Dohasse jõudes olin veel rohkem väsinud ja mõtlesin, et okei, järgmise lennu peal magan pooleks ennast! Aga mis mind üles äratas oli see kui astusin lennukist välja. Nimelt kujutage nüüd seda ette, te ju teate seda tunnet kui oled valmis sauna minema ja siis kui selle saunaukse lahti teed, siis milline suur kuumamüür järsku sul ees on – vot selline kuumalaine valdas mind Dohas! Mina arvan, et mingi miljon kraadi oli, ma ei ole mitte kunagi midagi sellist tundnud ja see vaimustas mind! Ei tea mis seal veel päeval toimub, see oli öösel ja 35 kraadi vist nagu nad mulle ütlesid. Yeah, right! Minu miljon peab paremini paika!

Doha lennujaam oli väga korralik. Kui Türgi lennujaamas kallati prügikoti sisu omale suurde kärusse ja pandi see sama läbiligunenud ja haisev prügikott prügikasti tagasi, siis Doha lennujaam suht läikis. Seagripp möllas ka seal muidugi. Vedelikupuudus hakkas ka tundma andma ja ostsin enne lendu omale 2 pudelit vett. Seal lennujaamas võeti mingi 15 erinevat kurssi vastu kui midagi osta tahtsid, k.a. münte. Päris hea! Kulistasin oma esimese pudeli siis kolinal sisse ja istusin lennukit ootama. Kui lõpuks värav siis avati kerkis 5 sekundiga sinna 30 meetrine järjekord ja see jäi püsima mingiks 20ks minutiks. Jube. Mina istusin maas ja vaatasin kuidas nad seagrippi üksteisele edasi andsid, nimelt nad trügisid ja pressisid üksteist nii et vähe pold. Selle massi peale tekkis mul ka mõte, et kuidas kurat nad kõik lennukisse mahuvad, aga kujutad sa pilti, mahtusime küll! Puupüsti täis lennuk muidugi. Heh.. mulle pakkus üks lennujaama töötaja, et ma olen venelane või prantslane, enne kui ma talle ütlesin, et eestlane olen J Heh.. sittagi ta ju teadis, kus see asub või et selline riik olemaski on, aga naeratas küll selle peale :)

Öösel kell 01:20 siis lendasime välja. Väljalennul sain teada, et me ei lenda mitte ainult Jakartasse vaid ka Singapuri. Singapuris väike stop-over ja edasi Jakartasse. Noh.. mis seal siis ikka, peaasi, et kohale saan! Saime nunnud pakikesed, kus oli tekk, silmaklapid valguse jaoks, hambahari jms. Muidugi ka kleepekad, mille oma tooli külge toppisid – nt „wake me for food“ või „do not disturb“ jms. Peale järjekordset snäkki (tõesti.. Fly Qatar Airways nagu!) mõtlesin, et okei.. nüüd lõpuks magan, aga ikkagi ei õnnestunud. Mul see bussides ja lennukites ja autodes magamine ikka ei õnnestu, mul on vaja pikali visata! Mitmeid kordi mõtlesin, et viskan ennast vahekäiku ja mind ei huvita üldse! :) Aga no ei tahtnud söögikäru alla jääda siiski... Noh, mis seals ikka.. kui eelmise lennu ajal vaatasin Sõpru (igal ühel oma telekas, millega saab igast sarju, filme, uudised jms vaadata ja mussi kuulata ja sada miljonit muud asja teha), siis seekord vaatasin Harry Potterit (jahhhh... mulle meeldib!) :) ja muid asju.

Mingi 20 minutit äkki korraks suutsin tukastada ja siis hakkas turbulents pihta. Päris põnev oli. Raputas mõnda aega ja siis saime välja. No selleks ajaks kui me Singapuri jõudsime olin ma ülim zombi! Silmad punased ja ripsmetušš kah pudenes juba. Kupatati siis kõik see mass maha. Kes Singapuri, need vasakule, kes Jakartasse, need paremale. Topiti pihku järgmised seagripi paberid, mida täita tuli. Iga riik tahab oma noh. Mingi 20 minti ja lennukisse tagasi. Nüüd kõik siis hakkasid mind passima. Kõik kes mu istekohast möödusid nägid kui „Neitsi Maarjat“ vms. Ei osanud paremat võrdlust tuua. Mõni küsis kah, kust pärit olen jne.

Lend oli lühike, kuid sellegipoolest joodeti ja söödeti meid jälle! Varsti olimegi Jakartas. Ma ei jõudnud ära oodata, millal hotelli magama saan! Enne aga passikontroll. Mees, kes seda sooritas siis vaatas mu passi ja kontrollis viisat jne ja küsis mult kuhu ma lähen ja mida tegema ja kui kauaks jne ning lõpuks kui jõudis küsimuseni, et mitmekesi? Ma siis vastasin, et: „Just me!“ Mehel läksid silmad suureks ja naeratas. Heh.. igatahes sain läbi. Pagasi sain kätte ja suundusin välja. Teadsin, et mul läheb spets buss otse hotelli, seega hakkasin otsima seda. Enne kui ma meetritki astuda sain karjusid kõik, et ma neile raha vahetama läheksin või variant 2 takso. Ikka päris korralikult lennati peale, aga mitte füüsiliselt vaid häälega! Mina karjusin vastu, et ei taha ja taksot pole ka vaja. Nägin turisti infopunkti, kust küsisin, kust mu buss läheb ja nad viisakalt suunasid mu sinna. Teekond sinna oli muidugi kärarikas! Lõpuks oligi Sheraton Bandara punkrit näha. Neil oli mingi oma VIP boks, kus ma siis 10 minutit ootasin oma transfeeri. Pagasit tassisid ka nemad ja mind juhatati bussi peale. Väikese neljainimese bussikeses, kimasin siis 3km hotelli. Portjee haaras mu kotid ja mina siis suundusin vastuvõttu. Tuba oli päris tore, hotell ise pidi olema 5* hotell. Kindlasti ta seda ka kunagi oli ja Indoneesia kohta siia maani on ka! Kuid maja ise juba veits kopitab ja seega meie mõttes 5* ta päris ei old ikka küll :) Aga ma ei kurda. Kõik läks mul hästi. Pikk dušš ja megapikk uni ja kripsis krapsis nüüd kuulangi Rolfut ja kirjutan seda kirja siin :)

Kohe panen arvuti kokku ja viiakse mind jälle lennujaama, et Padangi lennata. Ütleme nii, et minu lennud on nüüd tükiks ajaks lennatud!!! Ei jaksa enam. Väsitav töö see ja minust vist stjuuardessi küll ei saa. Muideks, siin Jakartas on mingi imelik sudu. Õhk korralikult läbi ei paista nagu meil. Veider, aga hapnikku jätkub küll :)

Tänud kõigile, kes mu ärasaatmispeol aka Katu’s Grillfest’il olid. Üks parimaid sündmusi üldse! Oli väga tore teid kõiki näha ja tore et tulla saite! Teeme teinekordki :)