Nonii... taas kuuldel ja nüüd siis juba Padangis. Indoneesia kui süsteem, hakkab vaikselt kohale jõudma. Ja jumpsus küll siin on ikka kaootiline kõik :)
Lennujaamas pidin miljon mõistmatut protseduuri läbima, enne kui lennukile pääsesin. Loomulikult aga lennuk hilines ja sain jälle vaatamisväärsust mängida. Peale minu olid pardal veel mingi surfarite kamp, tundusid portugaallased. Ühel neiul oli vääääga avar niidikestega kleit seljas ja noh, ütleme nii, et kohalikud seda kindlasti heaks ei kiitnud. Pardal sai süüa ka, kuid kuna Ramadan on, siis söök anti kõigile moslemitele karbis ja kilekotiga kaasa, et siis peale päikeseloojangut saavad süüa seda. Turistidele anti aga söök kätte, nii et nad süüa said... alguses ma mõtlesin, et kas mul on ikka lubatud süüa, kuna tean, et nende ees ei tohi, kuid kui juba valmis kätte anti, siis mõistsin, et peaks okei olema.
Lendasime mööda Sumatra rannikut ja see oli tõesti tohutult ilus. Lopsakas loodus, mäed ja troopilised asustamata saarekesed meres – tundub paradiisina. Loodus ja üldse puudega kaetud mäenõlvad tunduvad lennukist vaadates nagu sa lendaksid hiigelsuure brokkoli peal. Muideks lennuk (Garuda Airways) on täpselt nagu meie Estonian Air, vahe ehk seisneb selles, et siin sai süüa ka!
Maandusime siis Padangis ja mulle tuli vastu Nene (aiesecar) oma onuga. Nad mõlemad olid väga sõbralikud ning tekitasid kohe hea tunde. Nene onu oli oma autoga mul vastas ja sõidutas meid linna Maya (aiesecar) pere juurde, kus ma siis elama hakkasin. Sõit linna oli PÄRIS huvitav. Esiteks panin ma alles nüüd tähele, et liiklus on siin vasakpoolne (jah, need saatana britid jõudsid siia ka) ning teiseks ei mingeid reegleid! Kui ma mõtlesin korraks, et rendiks ka äkki auto, et ringi kärutada, siis see mõte on nüüd küll maha maetud.
Palju autosid/rollereid, kihutamine ning signaali andmine on võtmesõnad kui kirjeldada siinset liiklust. Teel koju mõtlesin isegi, et ma vist saan surma kui teed tahaksin ületada, täna aga tõestati mulle vastupidist :) Peatusime vahepeal kuna oli just aeg, millal nad paastumise lõpetavad ja nad ostsid kookosejooki, mis siin väga populaarne on, ise ma veel seda juua pole jõudnud. Juuakse seda veidrast kilekotikesest kõrrega. Eks kunagi teen pilti ja näitan :)
Jõudsime Maya koju ja tema ning ta õed tulid meie vastu. Majja sisenedes tuleb jalanõud ära võtta ja need jäetakse õue. Keegi neid ära ei varasta! :) Maya perekond elab 4-toalises majas, mis on väga tavaline Indoneesia kodu nende sõnul. Perekonnas on 4 tütart, Maya on vanuselt teine tütar, kõige pisem, Lala, on autist, kuid sellegipoolest suhtleb ta agaralt välismaailmaga ja paneb oma sõna siin majas tihti maksma. Hästi agressiivne väike tirts, nagu minagi :) Maya isa töötab kodust eemal teises linnas, neil on mingi projekt seal, ma täpselt ei saanud aru, mis tööd ta teeb. Ema on neil kodune. Kuna isale lähetati sõna, et mina jõudsin kohale, siis otsustas ta selleks ööks koju tulla ja minuga tutvuda. Väga tore perekond on üldiselt. Kuni pulmadeni elab siin majas ka Maya sugulane, hiljem siis kolib juba oma mehe juurde. Inglise keelt siin majas räägib ainult Maya, natuke ka vanuselt kolmas õde Ginsi, kuid tema sõnavara piirdub esimest aastat õppinuga, ehk siis ta praegu õpibki :)
Mina elan ühes toas Mayaga. Meil on tuppa astudes paremat kätt kõige esimene tuba. Toas on suur abieluvoodi, mida me sõbralikult jagame :) Sain oma käsutusse ühe väikese kapikese ka, kuhu ma kõik oma tavaari sisse toppisin. Issand küll ma ikka vedasin palju asju kaasa, enamus kusjuures olen kindel, et kasutult. Aga kuidas muud moodi ikka õpin :)
Õhtust jäid sööma meiega siis Nene koos oma onuga ka ja õhtusöök oli väga maitsev! Ei tea, kas ainult minu pärast, aga vürtsine toit seekord laual ei olnud. Tegelikult kasutatakse Padangi köögis hästi palju piprakaunu: punaseid, roheliseid jne. Niisiis laual oli köögiviljakauss, liha magusas pruunis kastmes (mis viis ausalt öeldes keele alla!!), punases kastmes krevetid (mida ma ei maitsenud) ning kartulikoogikesed (nämmad) ja loomulikult seda kõike süüakse riisiga! Kõrvale jõime puhast vett.
Siin on kombeks süüa kätega. Ehk siis kui nad küsisid, et kas ma soovin lusikat söömiseks, siis olin ma veits ehmunud, et milleks lusikat ja siis nad selgitasid, et nemad söövad kätega. Niisiis ma alguses kasutasin lusikat kuid mõningalt aitasin käega kaasa. Eks näis, jätan selle lusika kus see ja teine ning söön ka käega edasti varsti. Lusikas pole just kõige mugavam söögiriist liha jms söömiseks. Käed loputatakse väikesest anumast kallates taldrikusse ära ning kuivatatakse rätikusse. Nii see käibki!
Õhtul enne magamaminekut käisin ka nö vannitamas. Ehk siis nagu arengumaale kohane on WC ja vannitamise tuba ühes ja kohe ma selgitan täpsemalt neid asjaolusid. Kindlasti mõned teist teavad kuidas Indias asju ajatakse, nii on ka siin. Ehk siis on auk põrandas, nagu minu teada meil ka vanasti WC-s käidi. Ärge nüüd mõelge, et midagi koledat. Kõik on väga puhas ja kontrolli all :) Lihtsalt pole meie eurosüsteemi. Ei saa istuda ja värki :) WC paberit ka ei kasutata, vaid kõik käib veega. Ruumis on suur piklik ja sügav veevann, millest kopsikuga tõstes end pesta saad seal samas ruumis. Seal ma siis nö vannitamas käisingi. Ausalt öeldes on kõik sarnane talu saunas vannitamisega. Loobid vett ja pesed jne. Mina ei kurda.
Magama ma algselt ei jäänud kergesti. Pööritasin voodis ennast oma 2h enne kui magama jäin. Aga no sellegipoolest puhkasin ennast korralikult välja. Magatakse siin tekita. Oled voodis ja tõmbad omale ühe rulli (guling) kaissu ja uinud. Guling on nagu olematu mees, mille omale kaissu saad haarata, et paremini magama jääda. Alguses oli harjumatu, et mingit tekki või isegi lina peal ei ole, kuid hakkama sain ja ausalt öeldes poleks tekiga siin midagi teha, hommikuks oleks see põrandal. Lina samamoodi rullis mul kaisus ja ennäe imet, selleks mul see rull ju ongi :)
Õhtuti nagu ka päeval on väga kärarikas väljas. Ööelu käib. Kõik kärutavad oma rolleritega ringi ja väikesed poisid paugutavad paugukatega jne. Aga see ei häiri enam nii palju, suht kiiresti olen kõik vastu võtnud. Võin ennast väga kiiresti kohanevaks inimeseks pidada :)
Kuna on Ramadan, siis ema ärkab varem üles ja valmistab toidu valmis, kõik teised ärkavad kell 4 hommikul ning koos süüakse hommikust. Lapsed tavaliselt magavad peale söömist edasi. Teised võivad juba hommikusagimistega alustada. Kuna ema ärkab nii vara, siis tavaliselt päeval ta magab selle aja tagasi.
Mina ärkasin kell 8, kuna leppisime kokku, et Nene tuleb mulle hommikul järgi, et Turismiosakonda mind tutvustama viia. Kuna aga Nenel tuli ootamatult midagi ette, siis pidime kella 10ks kokku saama Wateriga (aiesecar, kutt) ja Maya pidi mind sinna viima. Hommikul käisin samuti vannitamas, kuna öösel olin ennast korralikult täis higistanud. Siinne kliima on nii päeval kui öösel väga kuum ja niiske. Elaks nagu džunglis. Peale vanni oli minu tuppa toodud hommikusöök ja Ginsi ütles mulle, et see on mulle. Nimelt nemad ju päeval ei või juua ega süüa ja ka mina ei või nende ees kumbagi teha, sellepärast ka söök öökapil, mis muidugi oli jällegi väga maitsev. Praekartul, praemuna ning eilne magus liha, mis mulle nii väga maitses! Seda kirjutades tulevad mulle juba neelud suhu. Muideks unustasin mainida, et uste ees on siin sellised kardinad, ehk siis uks on ka, aga see on päevasel ajal lahti ja tubadesse nähtavust piiravad kardinad. Seega saingi rahulikult toas ära süüa ja siis viisin nõud ilusti kööki.
Kõht täis ning panimegi ennast Mayaga valmis, et minekut teha. Kohale saamiseks kasutasime ühistransporti, milleks on väikesed bussid, mis on kohutaval kombel ära tuunitud, kleepekaid täis topitud ja väga väga valjud. Ehk siis on mitut erinevat värvi bussid, iga värv sõidab oma liini mööda, ummiku korral lõikab mujalt. Tümakas sees on väga vali ja mõnikord isegi kõrvu lukustav. Ühes nägin isegi karaoke telekat, ehk siis kui tuju tuleb võid kaasa laulda :)
Sellist värvilist ja valju ühistransporti nimetatakse angkot’iks ja sõit sellega maksab 2000 ruupiat, ehk siis meie rahas nii umbes 2 krooni kopikatega. Suht nagu odav või mis?! Igatahes kahte erinevat kasutasime ja jõudsime ostukeskuse juurde, kus Wateriga kokku pidime saama. Water tundus esmapilgul hästi tagasihoidlik (erinevalt teistest, kellega ma tutvunud olen), kuid mõne aja pärast soojenes ka tema üles. Niisiis jalutasime me Turismiosakonda. Kontor on täpselt üle tee ookeanist. Seal nägin oma kaastöötajaid kahte India poissi, kes olid juba mõned päevad kohal olnud ja ikka veel sama segaduses kui mina. Nii et keegi ei saanud aru mis toimub. Water siis üritas mind „bossile“ tutvustama viia ning mõne aja pärast see õnnestus tal. Inglise keelt räägivad ka seal mõned vähesed. Enamus vanema generatsiooni inimesi ei räägi siin inglise keelt, ainult ülikooliõpilaste seas on see levinud.
Alguses mind viidi ühe naisterahva, Mrs Ida, juurde ning peale seda kui ma olin seal naeratava näoga veits seisnud ja Water ning tema mõnda aega vestelnud, viidi mind „bossi“ kabinetti, kus mõningad teisedki töötajad istusid. Peale tutvustamise ei kuulnud ma ühtegi inglise keelset sõna poole tunni vältel, mis ma seal istusin. Ehk siis ma sain kehakeelest aru, et ei olda asjades kindlad ning nad ei oska meie, praktikantidega, midagi peale hakata. Peale seda kui see kohmetu aeg seal mööda oli saanud läksime taas välja, kus mind teised ootasid. India poisid küsisid, et mis ma tegin ning vastasin, et mul pole aimu ka. Nii pidigi seal olema, et suhteliselt segadus.
Mina, Water ja Maya suundusime edasi randa jalutama ning istuma. Seal oli palju parem. Õhku rohkem ning kuumus ei tapnud. Enamjaolt räägivad kohalikud (k.a. aiesecarid) indoneesia keeles ja sel ajal saab lihtsalt oma mõtteid mõlgutada. Tegelikult on see nende puhul täiesti vajaka ja kindlasti peaks muutuma. Niisiis mööduski päev täiesti mõttetult logeledes, läksime edasi supermarketisse, kust ma ostsin omale vett ning puuvilja ja suundusime edasi AIESECi linnakontorisse. Neil on siin kaks kontorit – üks linnas ja üks ülikooli lähedal, mis asub linnast väljas.
Kontoris oli mul nö taas võimalus internetti kasutada, kuid ka seal see ei toiminud mu arvutis. Ei tea mis värk sellega on... :( Kahju igatahes. Niisiis me vedelesime seal edasi kuni rahvast hakkas vaikselt juurde ilmuma. Hakkamas oli aiesecarite koosolek, millega paralleelselt toimus AIESECi turismiprojektis osalevate inimeste koosolek, ehk siis sealhulgas praktikandid, mina.
Enne koosolekut sain tuttavaks ka teiste praktikantidega: Akira ja Hiro Aki Jaapanist, Charlie Prantsusmaalt, Ahmed Egiptusest. India kutid koosolekule ei jõudnudki. Koosolekut peeti väga rändomil viisil. Hakati kohe rääkima kahest üritusest, kus meid nö vaja läheb. Ei mingit sissejuhatust, ega midagi :) Seega asi läks veel segasemaks ning ma peatasin projektijuhi ning üritasin selgitada, et ma ei saa midagi aru kuna olen siin alles teist päeva! (Mõned teised on juba praktikat lõpetamas, mõned samamoodi alles alustavad). Niisiis Projektijuht Icha selgitas mulle natuke üle ja selgitaks ka, et on alles esimest korda meeskonnajuht ja turismiprojekti tehakse ka alles esimest korda, seega ka natuke võivad mõned asjad ligadi-logadi olla. Ka teised praktikandid, kes juba kauem Padangis viibinud on siis selgitasid mulle, et see on normaalne kui ma midagi aru ei saa, et küll see aja jooksul sisse kulub. Kokkuvõttes on mõned üritused, kus peame oma kultuuri esitlema ning mõned muud AIESECi värbamisüritused, kus praktikante hea meelega ära kasutatakse :) Noh.. miks mitte, kui mul midagi muud teha pole.
Peale koosolekut vedasime ennast välja ja ootasime millal teised lõpetavad. Peale seda läksimegi Mayaga koju tagasi. Koju oli tulnud ka Maya sugulane Cici, kes siis varsti abielluma hakkab ja samuti olid külla tulnud ta teine sugulane Revi (mees) koos oma sõbra Vony’ga (mees). Revi ja Vony on igati viisakad ja väga sõbralikud noormehed. Mõlemad räägivad ka enam-vähem inglise keelt. Vestlemine nendega on tore :) Elekter oli jälle ära läinud (seda juhtub siin tihti, kuna Lääne-Sumatra regioon toodab elektrit veel 3-le regioonile ja seega pole seda piisavalt) ja seega sõime küünlavalgel. Kasutasime vanaaegseid õliküünlaid, samuti on varutud suur LED-lamp, mis võib korralikult ära pimestada! Toit oli muidugi jälle väga maitsev ning Maya aitas mind tšillipiparde välja nokkimisel, kuna vastasel juhul mu suu põleks ära :P
No comments:
Post a Comment