INDONEESIA AEG VS EUROOPA AEG

Eile saatsime Ahmedi ära (veelkord ja missiis, et järgmine päev teda jälle nägime). Ahmed korraldas oma host family’le üllatuspeo, mida siinkandis „üllatusena“ kunagi ei tehta! See on „big no-no“. Ühesõnaga kutsus Ahmed kõiki praktikante ja aiesecareid „enda koju“, et teha perekonnale väike üllatus tema äraminemise puhul. Indoneesias aga iga inimene, kellele üllatuspidu korraldatakse alati teab sellest, kuna selliseid ootamatusi ei võeta tavaliselt hästi vastu. See ei ole lihtsalt kombeks.

Kogunesime siis kõik Jatí’sse, kuna Ahmed pidi meid kõiki sealt koos Haris’e (aiesecar, kelle juures ta elas) juurde viima. Kui mina ja Maya aga sinna jõudsime, siis ootas seal ainult Zofia (praktikant Poolast), siis saime aru, et järjekordselt on tegu Indoneesia ajaga, mitte Euroopa, kuigi Ahmed mulle seda oli lubanud! Nimelt kujunes meil praktikantidel selline ütlemine siin, kuna Indoneesias kõik venib. Ehk siis kui indoneeslased ütlevad, et koosolek algab kell 16, siis tegelikult algab see kell 17, sest kõik inimesed tilguvad kohale kuidas (siin siis) Allah juhatab. Euroopas, aga käib kõik punktuaalselt ja sellega me ka seekord arvestasime. Kuna aga 10-15 minutit hiljem Ahmed välja ilmus, siis me järeldasime, et ta mõtles Egiptuse aega äkki.

Ahmedil oli kaasas ka Haris, see tekitas küsimusi kõigis. Nimelt Haris ei olnud lubanud Ahmedil üksinda välja minna, kuna Ahmed oli haige (mina kahtlustan, et seagripp) ja nii nad siis koos rolleriga kohale lendasidki. Heh... kõik siis küsisid, et mis üllatusest saab ja Ahmed vastas, et noh.. vanemad veel ei tea :) See aga tekitas Haris’es suuri muremõtteid. See nägu oli kirjeldamatu lihtsalt! Ka Ahmed ütles, et see siis juhtub kui sa üritad siin maal inimesi üllatada, nad on rõõmsa asemel hoopis šokeeritud ja sellepärast alati üllatuspeod teatakse üllatatavale ette!

Mina olin ausalt öeldes väga segaduses kogu selle aja vältel, kuna indoneeslased rääkisid indoneesia keeles ja praktikandid, kes kohale tulid ei saanud lihtsalt mitte midagi aru. Seega Maya selgitas mulle, et Haris on mures oma ema pärast. Kuna kui Indoneesia perekonnas keegi külla tuleb, siis perenaine alati teab seda ette, et siis valmistab midagi külaliste jaoks ja kui keegi teatamata külla tuleb ja midagi valmistatud ei ole, siis see peegeldab perekonda halvas valguses. No võta näpust – Ahmed aga oma hullumeelsuse juures ei jätnud järele ja niimoodi me siis kõik angkot’i kobisimegi ja sõitsime Harise maja juurde, mis kusjuures oli väga ilus ja oli näha, et Harisel on väheke rahakamad vanemad.

Loomulikult aga Haris’e ema oli šokeeritud kui nägi seda rahvamassi oma majja sisse sadamas. Ausalt öeldes oli meil kõikidel selline kohmetu tunne, aga kuna Ahmed meid nii tagant surus, siis läksime siiski. Haris’e ema poolpaanikas siis valmistas kiiresti karastavaid jooke meile ja samal ajal jõudis ja Ahmed’i tellitud pitsad kohale (Pizza Hut... isegi siin on ja meil pole!). Pidime veel nii umbes 20 minutit ootama kuni päike loojub ja siis kõik ründasid. Õhtu lõpuks oli emagi juba heas tujus ja naljatas Ahmed’i ootamatu käitumise üle. Lõpp hea, kõik hea.

Täna me läksime hommikul vara, nii umbes kella 9ks, aga Andalase ülikooli. Selles ülikoolis õpivadki enamus Padangi tudengitest. Kool ise on linnast umbes 1h kaugusel mägede suunas ja sinna jõudmiseks läheb vaja 2-3 bussi. Kui angkot’i juhile peab „kiri“ hüüdma, et bussike peatuks ja sa maha saaksid, siis suurema bussi juhile, mis mägedesse viib, peab märguandeks plaksutama. Pidime kell 10 seal rahvaga kokku saama, et siis kell 11 värbamist koos aiesecaritega tegema minna. Mida me praktikandid aga ei arvestanud taas oli see, et tegemist oli INDONEESIA AJAGA!!! Ehk siis Akira oli ärganud juba kella 6st ja koolis kella 8st olnud, kuna talle oli selline informatsioon edastatud, et 8st hommikul algab. Seega ta oli poolunes ja vedeles laua peal, et oma und pikendada.

Mis üldse toimus ja mis meie roll seal siis mängida oli? Hetkel oli käimas rebaste orientation nädal, ehk siis kuidas nad kõige selle süsteemiga tuttavaks saavad ja ettevalmistuvad. AIESECile oli eraldatud 10-15 minutit avaaktuse lõpust, et ka ennast tutvustada, mis oli siis lõppkokkuvõttes kella 12:30 paiku. Meie roll siis oli lihtsalt ilus olla. Kohaliku AIESECi esinduse president rääkis pisut ja tutvustas AIESECi, näidati videot ja meie, praktikandid, seisime suure AIESECi bänneriga selle suure rahvamassi ees ja olime „ilusad“. Muideks, kokku oli inimesi üle 5000 ja need kõik rebased.

Saime siis suure tähelepanu osaliseks ja tekitasime rahva seal suurt kära. See oli ka ainuke hetk millal noored oma suud lahti tegid või natuke elavamalt jälgisid avaaktust. Muidu olid kõik surmvait ja vahtisid ekraani. Midagi sellist meil küll ei toimuks. Rebased kandsid seal kõik valget, seega esinesime suure valge massi ees, kusjuures nad peavad terve nädala neid valgeid riideid kandma ning lisaks sellele poiste juustepikkus peab olema vahemikus 0,5-1 cm. Peale 1 nädalat võivad kõik mida iganes taas teha, veidrad reeglid.

Peale esinemist kutsus Ala (praktikant Poolast) meid Tinaga oma sünnipäeva tähistama mere äärde. Ta arvas, et võtaks mõned õlled ja tšilliks niisama. Noh, miks mitte, arvasin mina (tšillimise, mitte õlle kohta :P). Leppisime kokku, et kell 15 saame Jati’s kokku ja lähme sealt siis koos. Kell oli juba 13 läbi kui me Mayaga veel ülikooli kontoris olime. Selgitasin siis Mayale, et mul on kärmelt vaja koju saada, et ma saan kell 15 Ala ja teistega kokku, et lähme tähistama. Ja et tegu on Euroopa, mitte Indoneesia ajaga ehk ma pean täpselt ilmuma kohale! Maya ütles, et selge ja läks enne rohkem kui pool tundi kui me liikuma hakkasime. Kimasime siis bussidega koju – õnneks oli tee alla kiirem. Jõudsin siis kodus jalatsid ära vahetada ja prillid haarata. Maya joonistas kiirelt mulle kaardi märkmikusse, igaks juhuks kui ma segadusse peaks sattuma ja oligi aeg minu esimeseks sõiduks angkot’is üksinda :)

Kappasin kiiresti tee äärde ja ennäe bussike ootaski mind juba. Hüppasin peale ning asusin teele. Kaks teemärgist on kodu ja Jati vahel: raudtee ning sild. Ehk siis sõitsin üle raudtee, väga hea, kõik korras. Minut hiljem – sild. Väga hea! Ja nüüd silmad lahti ja jälgima, millal tuleb majandusteaduskonna hoone, ehk maja, kus asub AIESEC’i Jati kontor.

„Näe, seal ta ongi!“ käis mu mõtetes ning hüüdsin „kiri“. Kiri, nagu enne mainitud öeldakse angkot’i juhile märguandeks, et sa tahad maha minna, see tähendab indoneesia keeles „vasakule“ (nagu ka siin on vasakpoolne liiklus ja vasakusse teeserva siis angkot’i juht tõmbab). Bussist väljudes poetasin juhile 2000 ruupiat ning kappasin üle tee kontori juurde. Ennäe! Olen esimene! Kahtlustasin isegi, et äkki sain millestki valesti aru, kuid 5 minuti möödudes (ma jõudsin isegi 5 min enne 15) hüppas nurga tagant välja Zofia suure kilekoti ning veel suurema tordikarbiga.

Suure seletamise peale tuli välja, et Zofial oli plaanis Ala’le üllatus teha ja lasi talle suure tordi valmistada. Lisaks sellele ostis ka mõned õlled, kuna muud kraami (nemad eelistaks näiteks viina) on väga väga keeruline siin saada ning selleks peab sul tutvusi olema. Ala ilmus aga mõne hetke pärast nurga tagant ja suurest üllatuspeost koos aiesecaritega ei tulnud midagi välja, kuna selleks hetkeks oli meid ju ainult kolm. Mõtlesime, et ootame pisut veel kui keegi ilmub, siis ilmub, kui mitte, siis mitte. Sel ajal aga lipsasime meie Ala’ga internetipunktist läbi, kus 15 minuti ees meid korralikult rööviti.

Kuna keegi meiega ühineda järelikult ei tahtnud või indoneeslased nagu ikka ilmuvad omal ajal kohale, siis kimasime meie kolm angkot’iga Plaza Andalasse (suurim ostukeskus Padangis), et Tinaga kokku saada ning veel mõned asjad kaasa osta.

Kuna meil ei olnud millegagi torti süüa, siis see oli esimene asi mille järgi tõttasime. Kui me juba plastmasskahvlid leidsime, siis haaras Zofia juba laste sünnipäevamütsikesed ka, sh värvilised taldrikud. Avastasime, et salvrätikuid oleks ka vaja ning Ala siis oma kavaluse juures toppis lihtsalt ühed lahtiselt vedelevad salvrätid omale kotti, mille peale Zofia kostis: „hey, while you’re at it.. we need a blanket as well!“ Heh... me naersime üle poe ning mina tõmbasin kiiresti lesta, et oma tavaari eest maksta.

Mina ja Zofia olime juba ammu kassad läbinud kui Ala istus 10 minutit seal. Läksime siis uurima, et mis toimub. Ala nimelt tahtis õllede avamiseks pudeliavajat osta, kuid sellel polnud hinnakoodi ja seega lõppude lõpuks ta ei saanudki seda osta. Nad ei olnud nõus lambist mingi hinna eest seda müüa ka. Selleks ajaks olime me juba neljakesti ning jalutasime randa pikniku pidama.

Tee sinna ei möödunud mitte kohe vaikselt. Ei ole just iga päev kui Padangi linna peal näed nelja valget naist suure tordi ning kilekottidega ranna poole liikumas. Rannas läksime suurte kivide otsa ning seadsime endale pikniku üles. Tüdrukud olid nüüd ainult hädas, et kuidas oma õllesid avada. Püüti välgumihkliga, kivi vastu, kuid lõpuks paluti kohalikul mehel see avada, kes siis hammastega seda muidugi tegi. Muidugi, aga ei jäänud see kõik tähelepanuta ning mingi noormees tuli Ala’le oma kitarriga sünnipäevalaulu laulma. Ala süütas küünlad, ta sai „18“ (tegelikult siis 21) ja tegime mitmeid pilte enne kui kitarrimehe ära saatsime. Hiljem tuli ta muidugi ekstraraha küsima, kuid me loomulikult ei andnud.

Sõime siis torti, mille kreem oli soolane. Iga päev midagi uut. Tüdrukud libistasid õlle ning mina mingit kokteilijooki, mis maitses nagu limonaad. Nautisime päikeseloojangut ning tšillisime niisama, kuni järgmine leelotaja oma kitarriga meieni jõudis. Üritasime neid vältida, kuid eriti ei õnnestunud. Praktikantidele pakub nalja, kuidas kohalikud mehed kutsuvad kõiki välismaalasi inglise keeles: „hey, mister!“ Ükskõik siis, kas tegemist on mehe või naisega :) Muidugi püüdis ka see noormees niimoodi meie tähelepanu püüda kuni Ala’l villand sai ja ütles, et ta on „miss“, mitte „mister“. Noormees sai aru, ning hakkas siis niimoodi teda kutsuma. Kui päike oli ära loojunud tõmbasime meie oma kompsud kokku ning hakkasime linna tagasi astuma, kus Zofia mind õige angkot’i peale sokutas :)

Ennäe imet, jõudsin ilusasti koju. Ajal mil ära olin, saatis Maya mulle pidevalt sõnumeid. Oli ikkagi ju mu esimene kord üksinda linna peal ja pime ka juba. Kinnitasin talle, et kõik korras ja et ta ei pea muretsema. Ta on nii armas. Nagu ema mul siin :) Ja nüüd siis kuulan mingi mehe ümisemist õuest (mis on täiesti igapäevane, et mehed laulavad või lasevad valjusti muusikat tänava peal) ja mõtlen, et lähen magama...