ISA TÖÖJEEP - EESTI MUSS

Hommik hilines eriti palju täna. Lükkasin kella miljon korda edasi ja ka Maya oli kuidagi eriti laisk täna ja me koos siis nugistasimegi magada hoopis. Lõpuks kui siiski üles ärkasime siis väike vann ja söök (mis ma ei väsi kordamast on niiiii hea siin) ning meile oligi järgi tulnud Revi ja Vony. Senikaua kuni me veel sättisime käis Ginsi põnevusega minu peal oma inglise keelt praktiseerimas. Ta on hästi pealehakkaja tüdruk ja ma aitan teda õppimisel. Plaan siis nägi ette seda, et meil oli vaja nett koju saada, minule kohalik telefonikaart ning muu pudi padi poest enne kui õhtul välja.

Niisiis hüppasimegi Mayaga Revi valgesse jeepi, mis lõhnas ja nägi välja täpselt nagu mu isa tööjeep 10 aastat tagasi, see kandiline :) Ausalt ka, täielik koopia. Igasugust kila ja kola täis. Bensiini, nafta, õli jms aurud üleval, parajalt räpane ja katkised pehmed istmed. Nostalgia missugune :)

Keegi siin turvavöösid ei kasuta, samas pole ma siiamaani ka veel ühtegi avariid näinud. Lendasime ühte firmasse ja siis teise, võrdlesime ja lõpuks kui otsustanud olime, sai Maya teada, et ta ei saagi enda nimele seda teha, kuna ta üliõpilane. Kumbki tema vanematest peab selle oma nimele ja isiklikult tegema. Nohh.. mul oli lõbus, sain poistelt palju uut teada ja nalja sai ka. Muideks, pedaalid on ikka õiget pidi, ehk siis sidur-pidur-gaas, olgugi, et rool valele poole topitud on.

Otsapidi kodus tagasi ja hüppasime Mayaga siis meie kodu juures olevalt turult läbi ja ostsime mulle telefonikaardi, number on täiega pikk ja üldse ei jää meelde. Maya siis seadistas selle mu jaoks ära ja voila!

Peale mõningast vedelemist lendasime südalinna tagasi ja sain isegi aru kus me maha peame minema. Ostukeskust on raske maha magada. See on suur mitmekorruseline maja, mida niisama lihtsalt Padangi peal ei näe. Sebisin siis omale mõned vajalikud asjad ning otsisime mulle ka valget triiksärki, mis oli omaette seiklus.

Niisiis leidsin midagi mis mulle meeldiks, kuid ei olnud kindel, kas see mulle ikka selga läheb. Seal naljalt riidehunnikutega riietuskabiini ei minda. Sind jälgivad mitmed naisteenindajad, kes poe peale laiali on valgunud ja jälgivad, et keegi midagi kotti ei topiks. Niisiis sain proovima minna, aga mitte seda valget, vaid mulle anti musta värvi, kuna materjal võib kahjustada muidu saada. Läksin ja proovisin selga ja mõtlesin, et võtan ära. Kärab kah. Aga see muidugi ei tähendanud, et ma lihtsalt selle ära saan osta. Ennem oli veel miljon idiootsust (vähemalt minu jaoks tundus see kõik väga mõttetu). Ehk siis pidin andma oma valge särgi teenindaja kätte, kes selle seerianumbri vms märkmikusse kirjutas ja valmistas ette tšeki, millega pidin kassasse minema, et seal särgi eest tasuda. Särk ise jäi teenindaja kätte. Jalutasin kassasse ja kiskusin juba raha välja kui Maya mind peatas, et ma pidin veel ootama. Minut hiljem tuli teenindaja koos minu särgiga kassa juurde ja läks veel paar minutit kuna nad jändasid summaga, mis ma tegelikult maksma pidin, kuna see särk oli 30% alla hinnatud. Lõppkokkuvõttes pidin 70 krooni maksma ja sain lõpuks oma särgi kätte :)

Võtsime kompsud kokku ja sõitsime taas Jati’sse (regioon, kus kontor asub). Mõningad aiesecarid olid juba varem sinna kogunenud ja melu käis. Tutvusin seal veel minu jaoks uute praktikantidega Poolast ja Slovakkiast. Poola tüdrukud ning Charlie käisid just Bali ja Jaava saarel reisimas ja jagasid oma muljeid teistele. Nende jutt ainult kasvatas minus soovi ka maad uurima ja puurima minna. Tavaline vedelemine ja mõttetu passimine mööda saadetud (indoneeslastel pole kunagi kuhugi kiiret, nad unustavad asju jpm) hakkasime vaikselt liikuma restorani, kus siis toimus Ahmedi ja Charlie hüvastijätupidu.

Paljud ei saanud aru, miks me nii vara kohale peame minema, kuid kohalikud siis üritasid selgitada, et pärast ei pruugi meil enam kohta olla. Nimelt kohe kui paastumine lõpeb ja mõni aeg enne seda on restoranid puupüsti täis ja kõik ootavad päikeseloojangu lõppu. Toit tellitud hakkasid mõned praktikandid juba sööma, kuid mina eelistasin oodata, kuni kõik mu ümber süüa saavad. Kutsu seda siis austust nende kommete vastu või lihtsalt viisakuseks, aga mina üritan siinsete oludega võimalikult palju ennast samastada. Paljud praktikandid ei hooli kohalike kommetest ja jätavad endast sellega väga ebameeldiva mulje. Vähemalt näen seda mina paljudes neist ja näen seda ka kohalike aiesecarite pilkudes, kuigi nad üritavad pahameelt vältida.

Restoranis olles kuulsin ka esimest korda, et mind kutsuti bula’ks. Bula siis tähendab välismaalast (valget inimest) ning Maya hoiatas mind juba ette selle kohta. See on aga täiesti tavaline ja kellelegi ma otseselt ette ei jää :) Peale suurt söömingut ja sharing’ut jäime me Tinaga (praktikant Slovakkiast) arutama, kui arusaamatu alguses ikka kohalike ajataju ning venimine on. Euroopas võrdub aeg rahaga, siin aga raha pole, seega on aeg tähtsusetu.

Mõne aja pärast venisid kõik koju. Sõit angkot’iga hakkab juba sisse kasvama ning teekond, mida hakkan igapäevaselt läbima, meelde jääma. Lala tuli rõõmsalt meile vastu ja kohe tõmbas ta mind endaga mängima. Ma olen huvitav lelu tema jaoks. Kui päeval mängisime me arsti jms, siis õhtul ta tantsis muga :) Hehe... Siinsed lapsed on ikka palju avatumad ja hoolivad palju väiksematest asjadest. Materiaalsest lõbust eriti palju ei teata. Hiljem lasin Lalale veidi diskomuusikat ja ta siis rõõmsalt kõigutas ennast mu juures kuni oli taas aeg magama minna.