Lennud läksid kõik mul väga hästi. Tallinn-Riia oli eriti kiire ots, mida oli ka arvata. Seal lennuki peal on stjuuardid väga abivalmid ja toredad :) et kui muidu kõik sakib, siis vähemalt seegi hea :)
Riias oli päris põnev jälgida kuidas need reisikotid täpsemalt lennujaamas ära kaovad. Nimelt istusin mina oma värava juures ja ootasin pardale minekut, kui just üks pagasiautoke mu akna alt mööda kimas. Ennäe imet, kellegi reisikott kukkus maha sealt pealt. Nii ta siis vedeles seal keset teed. Päris mitmed autod sõitsid mööda. Autojuhid vaatasid korraks imelikult, kuid kedagi ei kottinud. Minu kõrval olev naisterahvas mainis seda siis lennujaamateenindajale. Võttis aega nii 10 minutit, enne kui ära koristati. Ei tea kui maininud keegi poleks, kas siis olekski sinna jäänud?!
Igatahes, lendasin mina edasi. Riia-Istanbul suunal oli lennukis palju ruumi. Said laiutada ja värki. Kuna selle aja peale oli kõht juba tühjaks saanud, siis otsustasin süüa ka osta. Eks ta paras käkerdis oli. Maksis kõik kokku 150 eeku ja ainuke hea asi oli üks küpsis seal juures (muideks sama raha eest saab Vertigos korralikult kõhu täis, nii et valik on sinu – 5* restoran vs airBaltic).
Jõudis Kadri Istanbuli. Nonii, see on SUVI! Kohe näha, miks eestlased siia päikese alla tulevad! Teine asi, mida kohe märkasin oli HEALTH HAZARD. Suured sildid kõikjal influenza kohta ehk siis seagripp möllab noh. Lennukipeal pidin oma esimese paberi ka täitma (kes ma olen, kust tulen, kuhu lendan jne). Neid pabereid sain igal lennul täita. Ütleme nii, et passi nr on mul nüüd peas!
Sain oma pagasi kätte. Nimelt oli mul vaja uuesti check-in läbida. Kappasin siis teisele poole ja lendasin väljuvate lendude juurde. Kräpp, minu lendu veel ei näidatagi ekraanil – 4,5h enne väljumist istusin siis maha ja hakkasin filmi vaatama. Olin parajalt zombi, öösel ainult 3 tundi sain magatud. No siis pärast miljondetat (mina ei tea kuidas seda kirjutatakse) korda vaatamist nägin lõpuks ekraanil oma lendu. Kompsud kokku ja check-in’i. Säravate naeratustega türklased siis kõik kutsusid enda juurde. 1,5h oli lennuni aega ja siis naine ütles mulle: „mine kohe oma värava juurde, ära mine mitte kuskile mujale! Passikontroll on seal ja siis otse väravasse!“ Einoo tere hommikust, kõigepealt venitavad ja siis jooksutavad. Lendasin siis oma väravasse. Tahtsin tegelt pudeli vett osta omale, aga no ei lubatud ju ja mõtlesin, et eks ma siis lennukis joon. Aga looooomulikult ei lastud meid ju enne kui 15 minti enne pardale, nii et tühja kõik see jooks ja passisin ikka väravas.
Istanbul-Doha lennuk oli puupüsti täis, mida mina varem kohanud ei olnud. Tegemist ei olnud just väikese lennukiga ka. Päris pirakas teine, mingi airbusss oli vist – Qatar Airways. Istusin ühe toreda türgi poisi kõrval, kes oli hästi imelik. Ta ei rääkinud sõnagi, aga oli igati abivalmis, kuna ma ei tea millest, kas unetusest vms olin ma igavene kobakäpp. Pillasin asju maha jms. Teenindus pardal oli super. Süüa ja juua saab kogu aeg. Selle lennuki peal sain siis lõppude lõpuks aru, mida ma teen. Lennuk oli musti mehi täis ja MINA LÄHEN ÜKSINDA KUSKILE PÄRAPÕRGU! Ehk siis hakkasin mõtlema, et see ärevus, mille kohta kõik te mult enne minekut küsisite, jõudis siis nüüüüd lõpuks kohale! :)
Dohasse jõudes olin veel rohkem väsinud ja mõtlesin, et okei, järgmise lennu peal magan pooleks ennast! Aga mis mind üles äratas oli see kui astusin lennukist välja. Nimelt kujutage nüüd seda ette, te ju teate seda tunnet kui oled valmis sauna minema ja siis kui selle saunaukse lahti teed, siis milline suur kuumamüür järsku sul ees on – vot selline kuumalaine valdas mind Dohas! Mina arvan, et mingi miljon kraadi oli, ma ei ole mitte kunagi midagi sellist tundnud ja see vaimustas mind! Ei tea mis seal veel päeval toimub, see oli öösel ja 35 kraadi vist nagu nad mulle ütlesid. Yeah, right! Minu miljon peab paremini paika!
Doha lennujaam oli väga korralik. Kui Türgi lennujaamas kallati prügikoti sisu omale suurde kärusse ja pandi see sama läbiligunenud ja haisev prügikott prügikasti tagasi, siis Doha lennujaam suht läikis. Seagripp möllas ka seal muidugi. Vedelikupuudus hakkas ka tundma andma ja ostsin enne lendu omale 2 pudelit vett. Seal lennujaamas võeti mingi 15 erinevat kurssi vastu kui midagi osta tahtsid, k.a. münte. Päris hea! Kulistasin oma esimese pudeli siis kolinal sisse ja istusin lennukit ootama. Kui lõpuks värav siis avati kerkis 5 sekundiga sinna 30 meetrine järjekord ja see jäi püsima mingiks 20ks minutiks. Jube. Mina istusin maas ja vaatasin kuidas nad seagrippi üksteisele edasi andsid, nimelt nad trügisid ja pressisid üksteist nii et vähe pold. Selle massi peale tekkis mul ka mõte, et kuidas kurat nad kõik lennukisse mahuvad, aga kujutad sa pilti, mahtusime küll! Puupüsti täis lennuk muidugi. Heh.. mulle pakkus üks lennujaama töötaja, et ma olen venelane või prantslane, enne kui ma talle ütlesin, et eestlane olen J Heh.. sittagi ta ju teadis, kus see asub või et selline riik olemaski on, aga naeratas küll selle peale :)
Öösel kell 01:20 siis lendasime välja. Väljalennul sain teada, et me ei lenda mitte ainult Jakartasse vaid ka Singapuri. Singapuris väike stop-over ja edasi Jakartasse. Noh.. mis seal siis ikka, peaasi, et kohale saan! Saime nunnud pakikesed, kus oli tekk, silmaklapid valguse jaoks, hambahari jms. Muidugi ka kleepekad, mille oma tooli külge toppisid – nt „wake me for food“ või „do not disturb“ jms. Peale järjekordset snäkki (tõesti.. Fly Qatar Airways nagu!) mõtlesin, et okei.. nüüd lõpuks magan, aga ikkagi ei õnnestunud. Mul see bussides ja lennukites ja autodes magamine ikka ei õnnestu, mul on vaja pikali visata! Mitmeid kordi mõtlesin, et viskan ennast vahekäiku ja mind ei huvita üldse! :) Aga no ei tahtnud söögikäru alla jääda siiski... Noh, mis seals ikka.. kui eelmise lennu ajal vaatasin Sõpru (igal ühel oma telekas, millega saab igast sarju, filme, uudised jms vaadata ja mussi kuulata ja sada miljonit muud asja teha), siis seekord vaatasin Harry Potterit (jahhhh... mulle meeldib!) :) ja muid asju.
Mingi 20 minutit äkki korraks suutsin tukastada ja siis hakkas turbulents pihta. Päris põnev oli. Raputas mõnda aega ja siis saime välja. No selleks ajaks kui me Singapuri jõudsime olin ma ülim zombi! Silmad punased ja ripsmetušš kah pudenes juba. Kupatati siis kõik see mass maha. Kes Singapuri, need vasakule, kes Jakartasse, need paremale. Topiti pihku järgmised seagripi paberid, mida täita tuli. Iga riik tahab oma noh. Mingi 20 minti ja lennukisse tagasi. Nüüd kõik siis hakkasid mind passima. Kõik kes mu istekohast möödusid nägid kui „Neitsi Maarjat“ vms. Ei osanud paremat võrdlust tuua. Mõni küsis kah, kust pärit olen jne.
Lend oli lühike, kuid sellegipoolest joodeti ja söödeti meid jälle! Varsti olimegi Jakartas. Ma ei jõudnud ära oodata, millal hotelli magama saan! Enne aga passikontroll. Mees, kes seda sooritas siis vaatas mu passi ja kontrollis viisat jne ja küsis mult kuhu ma lähen ja mida tegema ja kui kauaks jne ning lõpuks kui jõudis küsimuseni, et mitmekesi? Ma siis vastasin, et: „Just me!“ Mehel läksid silmad suureks ja naeratas. Heh.. igatahes sain läbi. Pagasi sain kätte ja suundusin välja. Teadsin, et mul läheb spets buss otse hotelli, seega hakkasin otsima seda. Enne kui ma meetritki astuda sain karjusid kõik, et ma neile raha vahetama läheksin või variant 2 takso. Ikka päris korralikult lennati peale, aga mitte füüsiliselt vaid häälega! Mina karjusin vastu, et ei taha ja taksot pole ka vaja. Nägin turisti infopunkti, kust küsisin, kust mu buss läheb ja nad viisakalt suunasid mu sinna. Teekond sinna oli muidugi kärarikas! Lõpuks oligi Sheraton Bandara punkrit näha. Neil oli mingi oma VIP boks, kus ma siis 10 minutit ootasin oma transfeeri. Pagasit tassisid ka nemad ja mind juhatati bussi peale. Väikese neljainimese bussikeses, kimasin siis 3km hotelli. Portjee haaras mu kotid ja mina siis suundusin vastuvõttu. Tuba oli päris tore, hotell ise pidi olema 5* hotell. Kindlasti ta seda ka kunagi oli ja Indoneesia kohta siia maani on ka! Kuid maja ise juba veits kopitab ja seega meie mõttes 5* ta päris ei old ikka küll :) Aga ma ei kurda. Kõik läks mul hästi. Pikk dušš ja megapikk uni ja kripsis krapsis nüüd kuulangi Rolfut ja kirjutan seda kirja siin :)
Kohe panen arvuti kokku ja viiakse mind jälle lennujaama, et Padangi lennata. Ütleme nii, et minu lennud on nüüd tükiks ajaks lennatud!!! Ei jaksa enam. Väsitav töö see ja minust vist stjuuardessi küll ei saa. Muideks, siin Jakartas on mingi imelik sudu. Õhk korralikult läbi ei paista nagu meil. Veider, aga hapnikku jätkub küll :)
Tänud kõigile, kes mu ärasaatmispeol aka Katu’s Grillfest’il olid. Üks parimaid sündmusi üldse! Oli väga tore teid kõiki näha ja tore et tulla saite! Teeme teinekordki :)
No comments:
Post a Comment