Eelmine esmaspäev siis olid kõik praktikandid "kohustatud" osalema Kultuuride messil aka Global Village. Ametlikult pidi kohale ilmuma kell 7 hommikul ja üritus pidi ametlikult algama pool 10, kuid see kõik oli ametlikult indoneesia kella järgi. Päriselt hakkasime meie Mayaga hommikul kell 7 läbi alles kodust liikuma ja jõudsime ülikooli nii umbes veidi enne 9. Ja see oli VARA!
Kontorist leidsin Akira magamast, kes oli sinna juba kell 7 jõudnud, kuna Dicky ta juba kell 6 üles ajas. Mõne hetke pärast hakkas rohkem inimesi kohale voolama ja siis oligi nö aeg liikuda alla aulasse, kus kogu show toimus. Eurooplastel üks laud, India omadel teine laud, japsidel kolmas laud ja indoneesial kah oma esindus püsti. Kell tiksus ja tiksus... kõik me mõtlesime, et mille taga siis asjad venivad, keegi praktikantidest ei teadnud mis toimub, millal toimub või miks. Mingi hetk tuli välja, et elektrit ei ole ja seepärast kõik venibki :) Lõpuks sebiti siis kuskilt mingi generaator, mis pandi tehnikat toitma ja nii oma rohkem kui tunnise hilinemisega hakkas üritus pihta.
Ütleme nii, et AIESEC siin vajab veel palju tööd ja koolitamist üritusekorraldamise poole pealt. Infoliikumine oli täiesti null! Kuna keegi mulle ütlema ei tulnud millal ma esinen, siis läksin ise uurima, sain teada, et peale Minangkabau traditsioonilist tantsu on minu esitlus. Jäin siis ootama, millal keegi mu ppt järgi tuleks, keegi ei tulnud ja järsku, ei kuskilt teatati mikrofoni, et nüüd toimub Eesti esitlus. Šokeeritud olekus suu ammuli ma siis küsisin, et teil pole ju mu esitlus valmiski pandud. Noja pärast siis väikest susserdamist hakkasin Eestist rääkima. Seda oli väga keeruline teha kuna melu oli suur, keegi põhimõtteliselt midagi ei kuulanud. Esitlust näha ei olnud kuna liiga ere oli ja seega piltidest polnud mingit kasu. Ja nii kõikide esitluste puhul. Ühesõnaga läbikukkumine.
Pärast piisavalt suurt pettumist kappasime eurooplastega linna tagasi. Üritusel oli muidugi televisioon ka kohal ja Maya ütles, et mind olevat jälle kohutavalt palju uudistes näidatud. Kuulsus kasvab!
Juba järgmisel päeval korraldasime Zofiale oma ärasaatmispeo Fellas'es. Mängisime kaarte ja muid totakaid mänge, mida kõike välja ei suutnud mõelda ja mõnitasime heas mõtte jaapanlasi. Alguse sai "mmm... jotto" ajastu :) Nimelt kui jaapanlased midagi teha ei taha, kuid nagu asiaadid ikka väldivad ka nemad konkreetse "ei" ütlemist, siis selle asemel ütlevad nad nii umbmäära, et mitte eriti või et võib olla mitte nii väga vms :) Ühesõnaga jotto :) Sel õhtul oli just see väljend kõige õigem vastus ükskõik mis küsimusele ja sellele kaasnes kulmu kortsutamine ja silmade kissitamine.
Järgmine päev hakkasime Putra ja ühe teise mehega siis lõpuks "tööd" tegema. Me sõitsime hotellist hotelli ja reisibüroost reisibüroosse. Putra eesmärk oli müügijuhtidele tutvustada uuringut, mida turismibüroo läbi viib ja esitada statistikanõue ning minu eesmärk siis oma kiirintervjuu läbi viia. Ütleme nii, et jumal tänatud, et Reto (praktikant Šveitsist) mulle eelmine päev indoneeslastest ja nende kehakeelest rääkis (Reto on elanud üle aasta Indoneesias ning oskab keelt jms). Indoneeslastest tõde välja pressida ka riigiametnike kohalolekuta on VÄGA RASKE! Kõik on ikka ilus ja lilleline, keegi tõele näkku vaadata ei julge või pigem sellest rääkimine on tabu.
Sedasi me siis jätkasime 2 päeva. Tutvusin paljude huvitavate inimestega ja sain palju kontakte siinsel turismimaastikul.
Kui kohalik TV kohal on, siis päris läbikukkumine ei saa vist olla:) aga no sa, Katu, tead paremini!
ReplyDeleteKas su töötegemine on alanud ja kulgenud seal vaevaliselt - st et sind ei rakendata piisavalt ning oled rohkem nagu puhkusel? Või mismoodi asjad on?
Tervitused lähedalt, Indiast:)
Hehe... tv ka alati head kraami ei n2ita v6i mis.. :)
ReplyDeleteAga no see tootegemine on jah nii ja naa... Ramadani ajal MAGATAKSE! Rohkem r22gib koduselt :)