Teisipäevast pidi siis puhkus meil läbi saama ja tööle tagasi, õnneks või kahjuks see nii aga ei läinud :) Saime mingi hetk sõnumi, et meid oodatakse tööle alates neljapäevast ja siis juba kell 7:30. Hästi palutud :)
Kuna puhkus aga läbi veel polnud, siis lendasime Mariannega (praktikant Hollandist) kuhu kuhu?? Loomulikult randa!! :) Seekord pidin siis mina see tark olema, kes teadis, millal kiri karjuda... ehh.. ja õnnestus täitsa hästi, ei kimanud mööda. Jalutasime Carlos’e punkrite poole ja juba kaugelt lehvitas mulle Macheil (Carlose õepoeg). Mida lähemale jõudsime seda rohkem saime aru kuivõrd palju rahvast seekord rannas oli. Õige jah... Lebaran on Idul Fitri’le järgnev nädal aega pidu/puhkust, kus kõik inimesed puhkavad oma kodukandis ja naudivad aega peale paastumiskuud. Ehk siis rand oli kohutavalt ülerahvastatud ja baaripoistel ei olnud seekord palju aega meiega jutustada. Kogu aeg oli vaja kuskile joosta, kellelegi midagi tuua.
Enne aga kui me päikese kätte lebosse viskasime mainis Macheil meile, et seekord oleks soovitatav T-särgiga ujuma minna jne. Ma vaatasin talle jahmunud näoga otsa ja küsisin: „misssssmõttttes?!?“ Ta siis ütles, et noh... kuna siin nii palju rahvast ja et nii on parem lihtsalt. Ma ei saanud ikka veel aru, et miks ta mul seda teha palub, selgitasin, et tulin spetsiaalselt siia randa sellepärast, et siin kehtivad teised reeglid ja kedagi ei huvita, mis mul seljas on või ei ole :) Macheil siis ütles, et ta võib enda T-särki laenata kui mul enda oma kaasas pole vms. Kuid ma keeldusin ja ikka veel ei jätnud oma jonni kuni üks teine baaripoiss siis tuli selgitama, et asi pole mitte selles, et me ei võiks bikiinides olla, asi selles, et absoluutselt kõik vaataksid meid siis lihtsalt. Ma siis naersin selle peale ja ütlesin, et mul on jumala suva. „You go girl!“ oli nende vastus siis ja mõningast naljatamist me tatsasime randa päevitama.
Ausalt öeldes ei ole vahet, mida sa kannad või ei kanna Lääne-Sumatral, inimesed vaatavad ja vahivad sind nii või naa. VALGE nahk + BLONDID juuksed = kõikide tähelepanu ja ihaldus. Suurest rahvamassist veidi eemal heitsime siis pikali ja lasime päikesel end praadida. Vahepeal pidime baaripoiste abi paluma kuna mingid poisikesed ei suutnud oma vaimustust tagasi hoida ja läksid meie tähelepanu püüdmisega liiale ning tülitasid meid liiga palju juba.
Põnev oli jälgida kuidas möödakäivad inimesed, peamiselt noored hakkasid varsti kahtlaselt palju korduma. Ma siis hakkasin tähelepanelikumalt neid jälgima ja selgus, et nad pildistasid meid oma telefonikaameratega salaja. Milline vaimustus! No mida veel. Küll nad ukerdasid veepudelite või käekoti vahelt pilti välja pigistada, kuid kui nad nägid, et me vaatame, siis ei julgenud keegi midagi teha. Mõned käisid küsimas ka, et kas võivad meiega pilti teha, kuid me keeldusime. Laske rahus puhata jumal küll!
Päeva lõpuks olime parajalt vässud ja enne minekut nõudsid poisid, et ma kindlasti tagasi tuleksin homme. Ma lubasin, et tulen veel korra, kuid ei tea millal. Järgmisel päeval loomulikult laekus mulle sõnum Macheililt kui palju ta mind igatseb ja et rand ootab mind! :) Oeh... jah
Kolmapäevase päeva pühendasin taas järjepeale saamisele aka olin päev otsa internetis. Õhtul saabus Jakartast mu kasuõde Gita, perekonna vanim tütar. Ja me tutvusime põgusalt. Esmamulje temast oli väga hea. Ta on väga iseseisev ja indoneesia mõistes liberaalne naine. Muhe ja sõbralik.
Neljapäeval siis uuesti tööle. Oeh kohe üldse ei suutnud ennast kohale vedada, kuid sinna jõudsin, loomulikult mitte 7:30ks nii nagu teatati, et nüüdsest peame kohale ilmuma. Küsisin siis neilt, kes juba kontoris, et kuidas oli, et kes ilmus „õigeks“ ajaks. Ainult Hiroshi, teised kõik nii nagu ikka...
Kell 10 algas meil koosolek, kus siis Putra ja Mr. Ade üritasid meilt uurida kui kaugel keegi oma tööülesannetega on ja ka selgitada, millised on edaspidised soovituslikud töölkäimise ajad. Nüüdsest siis oleks soovitatav kontorisse ilmuda kell 7:30 ja tööpäev lõpeb kell 15:30, kuid on okei kui me tahame ka AIESECi poolt ettenähtud töögraafikut järgida, milleks oli siis 10:00 – 14:00 ja esmaspäevast reedeni ainult. Ma arvan, et me kõik jätkame samas vaimus ehk siis nii umbed 9:00-15:00, millest mõned tunnid veedetakse Fellases.
Pärast koosolekut ei suutnud keegi korralikult tööle keskenduda. Harjumatu oli pärast peaaegu kahenädalast puhkust midagi konstruktiivset teha. Seega leidsingi mina ennast kogu aeg mahla peale mõtlemast või lihtsalt muusikat kuulamas ja nalja tegemas. Hiroshi käitumine meist oli kõige koomilisem. Tüüp istus oma läpaka taga, tal oli MS Word lahti ja ta lihtsalt hoidis enteri nuppu all. Ja nii lehekülgede viisi :) Põnev, põnev, põnev! Ega siis midagi.. kell kukkus 12 ja me lendasime kõik Fellasesse tšillima aka lõunatama.
No comments:
Post a Comment