TÖÖ & KUULSUS

Esmaspäeval oli siis mu esimene tööpäev. Läksin poole 9ks kontorisse. Hommikul joonistas Maya mulle kaardi, kuna ma ei mäletanud enam hästi, kuidas Plaza Andalas’e juurest sinna pääseda. Nagu niuhti ja olin õnnelikult kohal. Kontoris meil enamus inimesi inglise keelt ei räägi. Sain kõigepealt tuttavaks Putra’ga, kes töötab planeerimise osakonnas. Ta on väga tore mees ja viis mind kohe asjadega kurssi. Tutvustas osakondi ja rääkis muidu toredat juttu Indoneesiast ning Padangist. Peale tutvustust oli meil siis nii öelda vaba valik, millises osakonnas me töötada tahame ja siit see kogu segadus peale hakkaski.

Erinevate kommunikatsioonitakerduste tõttu ei teadnud keegi, mis me täpsemalt tegema peaksime ja mis meie töökirjeldus on. Nimelt olid läbirääkimised ainult turismiosakonna juhi ning Padangi linnapea/kuberner vms toimunud, siis kogu informatsioon ka sinna tasandile jäi. Osakond ise ei teadnud midagi meie tulevasest tegevusest. Pärast mõningast planeerimist ning uurimist leidsid igaüks endale midagi sellist, mida nad teha tahaksid. Mingi hetk oli mul muidugi esimene väike panic attack ja olin kohaliku AIESECi organiseerimatuse peale väga vihane. Väike jutuajamine eesti keeles ja saingi ennast välja elatud, järgmine päev oli juba parem olla.. (aitäh emps).

Tööjuures töötab meil üks meesterahvas Mr. Ade. Ütleme nii, et ta on rohkemgi kui kummaline. Ta kõnepruuk, kehakeel ja kõik muu viitab sellele, et ta on gei, kuid ometi tal on naine, kellega ta novembris abiellub. Ei tea, kas ta ei julge kapist välja tulla või milles asi on, aga jumal küll kui gei ta on. Naljakas ka muidugi J Heh.. esimest korda kui ma temaga rääkisin, siis ta uuris muidugi minu kohta ja rääkisime muidu turismist. Peale ühte minu kommentaari kohaliku turismi kohta kommenteeris ta: „wow, you seem really smart!“ Pealt kuulanud Putra, siis kohe korrigeeris tema komentaari: „not seems, she IS!“

Vahepeal on tegelt palju asju veel juhtunud. Näiteks sain teada, et kohalikus Chinatown’is saab restoranides hiina toidu asemel ikkagi Padagi kööki, nii et kohalikust toidust pole pääsu kuskile. Õnneks mulle maitseb see ja probleemi pole, kuigi mingit vaheldust ootaksin küll. Lõunat sööme me kõik kontori taga olevas restoranis Fellas, mis on kõike muud kui indoneesialik. Seal istudes kaotad sa totaalselt ajataju ning tunde, et sa Indoneesias oled. Seinte peal on Lenny Kravitz, Bono ja muud artistid. Kogu disain on väga mitte-Indoneesia. Toidud on seal head ja praktikandid on selle koha totaalselt vallutanud. Sealsed töötajad teavad meid nimepidi ning käime ning käitume seal nagu oleksime oma elutoas. Tasuta wifi, diivanid, toit – what more could I ask for J

Peale selle kõige muu olen ma päris kuulsaks siin ka juba saanud. Üks päev tuli Henki (tore kutt, kes on üks noorim töötaja meie osakonnas ja suht vihkab siin töötamistJ) minu juurde küsimusega, kas mul on palju tegemist. Loomulikult mul polnud ja ta pakkus mulle, et hetkel on üks uudistereporter kaameraga siin ja soovib intervjuud teha ning tema olevat mind soovitanud. Nii ta siis läkski ja ma andsin kohalikule televisioonile intervjuu siin töötamise kohta. Aga ega me seda kõike muidugi ühe korraga linti ei saanud, mingi hetk suri kaamera patarei ning alustasime uuesti J

Järgmine päev oli mul võimalus Eestist aiesecaritele rääkida, see leidis aset Andalase ülikoolis, kus ka kohaliku AIESECi esindus asub. Peale esitlust hüppas minu juurde Randi (aiesecar, kes vastutab PRi eest) ning küsis, kas ma oleksin nõus raadiosaatesse temaga tulema, noh mis seals ikka.. „here we go!“ J Lendasime siis stuudiosse ja olingi eetris. Talk show kestis nii umbes 1-1,5h, sain soovilugusid tellida ja rääkisime muidu AIESECist ja praktikavahetusest jne.

Peale minu ja Randi oli ka Dicky raadiosaates, kes peale saadet sõidutas mind veidi ülikoolilinnakus ringi ning hiljem kutsus mind õhtusöögile, mida korraldasid kunstiklubi liikmed. Päris põnev, muidugi tekitasin ma seal palju elevust. Sain uusi tutvusi juurde ja oli muidu tore üritus.